Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas külatalgutest sai alguse menuvalss
Arvatakse, et täna 1946. aastal oli ligi 800 inimest igast Saaremaa kandist koos Lööne põõsassoos, et talgutel hoogtöö korras võsa raiuda ja kohe seejärel traktor põllumaa tegemiseks peale lasta. Isegi töövõistlus oli korraldatud ja paremaid autasustati. Lapsed said maitsta jäätist, tollal haruldast maiust, ja veoautokastis mängiti muusikat ja tehti näidendit.
Talgute eestvedaja oli varsti Saaremaal ja kogu Eestis esimese kolhoosi asutanud Herman Kuning ja kohale tuli ka toonane kompartei I sekretär Nikolai Karotamm.
See oli põhjuseks, miks kolkatalgutest laiemalt vabariiklikes ajalehtedes kirjutati ning Kivimäe haiglas ravil olnud Debora Vaarandi sai sellest ainest oma poeemile „Talgud Lööne soos“, mis 1947. aastal ilmus Loomingus.
Poeem ei äratanud vast suurt huvi. Eks ta propagandamaiguline oli. Raimond Valgrele hakkas ometi sõprade soovitusel silma lõpuosa: „Oh keeruta, keeruta linalakkneidu, kel silmist nii kelmikaid sädemeid lööb! Ei sellist küll maailmas kusagil leidu kui Saaremaa heinamaad juunikuu ööl... Oh keeruta, kudruta kavalat juttu, kuldtärniga nooruke sõjamees sa. Me ööd on nii valged ja kuluvad ruttu, et linalakkneidu sa püüda ei saa...“
Valgre kirjutas oma „Saaremaa valsi“ algul minoorselt. Seda analüüsides soovitas heliloojate liidu repertuaaritoimkond muutusi ja nii sündiski uhke mažoorne valss eestlaste südameisse.
Kommentaarid (0)