Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas lastele taheti eelistada avalikke naisi (1)

Tallinnas oli rohkem kui kolm korda vähem elanikke kui praegu ning komblusvalve all rohkem kui 600 avalikku naist ja pool tosinat lõbumaja, kui luteriusu kirikute sisemisjoni selts hakkas 1930. aastal linnavalitsusega vägikaigast vedama.

7. juuni Rahvaleht teatas, et selts tahab asutada Kose-Uuemõisas olnud linna hoolekandeosakonna laste suvekoloonia asemele avalike naiste varjupaiga. „Kose-Uuemõis on Põhja-Eesti ilusamaid kohti ja sobib laste puhkepaigaks veel ka läheduse tõttu linnale,“ kirjutas Rahvaleht, märkides, et mõisahoones on 60–70 tuba ning ühes pargi ja jõega on too koht nagu loodud kidura tervisega linnalaste puhkusekohaks. Rendileping lõppes ja põllutööministeerium tahtiski anda mõisa 24 aastaks seltsile prostituutide ja kurjategijate varjupaigaks.

Tallinna linnavalitsus koos haridus- ja sotsiaalministeeriumiga protesteeris selle vastu. Ministeerium teatas, et neil juba oli katseliselt Saksis varjupaik, aga langenud naiste päästmine olevat olnud asjatu ettevõtmine. Nad olevat saanud varjupaigas lausa hukka ja jooksnud esimesel võimalusel minema.

„Tänava ohver ise sugugi ei taha asuda mõnele tööalale, kus tuleb näha vaeva. Kõik katsed avalikke naisi paigutada teenistuskohtadele, on lõppenud nurjaminekuga,“ kinnitab Rahvaleht. „Ei saa takistada, et avalikkude naiste arv aasta-aastalt visalt, aga järjekindlalt kasvab.“

Varjupaik jäi seega avamata ja lapsed jäid Kose-Uuemõisa.