Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas noortefoorumil nõuti Eestile iseseisvust (1)
Kui esimene sõltumatu noortefoorum 4. juunil 1988. Tallinnas Kosmoses kokku astus, oli selge, et kõnedes ägedatest arvamustest ei pääse. Sinimustvalge lipp pandi kohe püsti, mis oli tol ajal veel tavatult julge tegu.
Enne noortefoorumit oli Aili Aarelaid avaldanud toonases Noorte Hääles läbi viie numbri ülevaate ühiskonnaelu muutustest ning nentinud loomeliitude pleenumil aprillis, et Eestis on tegemist kerge terrorismimeelsusega. Diagnoos oli vale: enamik noori nõudis ainult demokraatiat. Isegi ägedal foorumil nõudsid vaid üksikud esinejad vabariigi taastamist iga hinna eest.
Noortefoorum oli formaalselt loomeliitude noortekogude algatus. Tegelikult mõneteistkümne inimese mõte. Kutseid jagati käest kätte. Ometi oli ligi tuhat noort kohal. Viimasel hetkel otsustas tulla ka Edgar Savisaar, kes parajasti asutas oma rahvarinde juurde noortekoondist, aga kukkus oma kõnega läbi. Oli veel mõni vanem inimene.
Kuigi näivalt jäi noortefoorum suure tulemuseta ‒ enne kinoseansse tuldi kokku, peeti radikaalsed kõned ära ning tundus, et sama targalt mindi ka laiali ‒, algas just sealt vabariigi taastekkides aina süvenev lõhe noorte ja vanade vahel. Viimased püüti kõrvale tõrjuda mitte üksi riigivalitsemisest, mis ju mõistetav, kuid ka igasugustelt juhtivatelt kohtadelt ettevõtluses. Naljalt ei tahetud vanemaid inimesi lihttöölegi võtta.
Kommentaarid