Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Tallinn sai uhiuue timukamõõga

Ehtne vanaaegne timukamõõk 1525. aastast oli Toompeal Estlandische Literarische Gesellshafti käes ja linnamuuseum otsustas teha sellest täpse koopia, et eestlasedki mõõka näeksid. Sakslased ei tahtnud ju seda käest anda, ei müüa ega muuseumile laenutada. Nad ei teadnud veel, et varsti tuleb neil Hitleri kutsel Eestist ilma mõõgata lahkuda.

Vana timukamõõga koopia tehti sõjaväearsenalis ja see ei lähe karvavõrdki endisest lahku, kirjutas Esmaspäev 3. juunil 1939. „Ka roosteplekid ja kriimustused tehti järele. Roosteplekkide esilekutsumiseks oli kuuldavasti tarvitatud erilist roostetamiskappi ja erilisi happeid. Täpselt originaalile vastaval kohal asuvad jäljendi ihumisejäljed ja kriimustused. On oldud nii põhjalik, et isegi koopia käepide logiseb nagu originaali oma. Kõige rohkem peavalu olevat meistritele valmistanud vana terase erikaal. Raskusest saadi edukalt üle. Praegu on algupärandi ja koopia kaalu vahe ainult kahekümne grammi ümber,“ märgib ajaleht.

Mõõgatera külgedele graveeris vanaaegsed märgid riigi trükikoda. Ühel küljel on keskaja häbistavaima surma sümbol võllas, teisel ratas, mis tähistab omaaegset kõige piinarikkamat surma.

Ka on mõõgateral saksakeelne salm, näitamaks, kui õilsaks vana aja timukas oma ametit pidas. Esmaspäeva tõlkes kõlab see nii: „Jumala arm ja truudus on igal hommikul uus. Kui ma mõõga üles tõstan, aitan ma patuse igavesse ellu.“