Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas majanduspiiridel oli sõjaolukord (5)

30 aastat tagasi oli Balti riikide majanduspiiridel rahutu olukord: 19. mail 1991 rünnati Luhamaa kontrollpunkti, kaks päeva hiljem aga Muratit. Samal päeval tuli Luhamaale ajakirjanik Aleksandr Nevzorov – seda Riia OMONi võitlejate saatel – ja pidas seal venekeelse loengu. Pärast tunnipikkust vastasseisu sunniti nad küll lahkuma.

25. mail ilmus ajalehtedes Eesti välisministeeriumi avaldus. See puudutas majanduspiiril aset leidnud intsidente: üksnes lääneriikide jätkuv tähelepanu ja aktiivne sekkumine võimaldavat verevalamise kordumise Balti riikides ära hoida.

Samal ööl rünnati nagu vastuseks viit Leedu ja Läti piiril olevat piiripunkti.

26. mail avaldati Balti riikide nõukogu pöördumine maailma parlamentide, valitsuste ja rahvaste poole. „Nõukogude Liidu relvajõudude ja siseministeeriumi üksused on viimastel nädalatel mitmel korral rünnanud mitmesuguseid objekte Läti, Leedu ja Eesti territooriumil... Praegune olukord meenutab 1991. aasta jaanuari traagiliste sündmuste eelset pinevust.“

Tagantjärele arutledes oli olukord küll raske, kuid vaevalt suutnuks vaid 150-liikmeline Riia OMONi üksus (Eestis polnud sarnast) siin mingit kontrolli saavutada, saati siis korraldada riigipööret. Meil oli ju miilitsas (politseis) tuhandeid mehi, teist sama palju, kui mitte rohkemgi, aga poolsõjaväelistes üksustes. Tõsi, relvi oli majanduspiiril vähe, kui üldse. Ometigi piirdus OMON siinmail vaid mõne tõsisema torkega.