Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas piirileping Saatse saapa kohal õhus ripub (3)
Oli 18. mai 2005. aastal, kui toonane välisminister Urmas Paet päris rõõmsal näol Moskvas maha istus ja piirilepingule alla kirjutas. Venemaad esindas välisminister Sergei Lavrov.
Tallinnas Paeti rõõmsal näol vastu ei võetud. Rahvuslased pidasid piirilepingut räigeks teoks, millega reedetakse Tartu rahuga määratud piir ja üleüldse võib ohus olla ka selle rahulepinguga paika pandud iseseisvus ja Eesti vabariigi õiguslik järjepidevus.
Riigikogus mõeldi ja otsustati siis viie fraktsiooni ettepanekul lisada Moskvas allkirjastatud lepingule, õieti küll vaid selle ratifitseerimise seadusele, preambul. Seal tuletati meelde õiguslikku järjepidevust, nagu see on sätestatud Eesti vabariigi põhiseaduses, ning rõhutati, et piiri muutmine ei mõjuta ülejäänud Tartu rahulepingu teksti ega määra piirilepingutega mitteseotud kahepoolsete küsimuste käsitlemist. Täitmata jäi Isamaaliidu ja Res Publica nõudmine, et piirilepingu ratifitseerimise seaduses olgu märgitud ka okupeerimine ja annekteerimine.
Preambul Venemaale ei meeldinud. President Vladimir Putin arvas, et Tartu rahu mainimine võib edaspidi kaasa tuua eestlaste nõudeid Venemaa territooriumile. Leping jäi ratifitseerimata.
Nii pole meil piirilepingut tänini.
Võrumaal piiri ehitamine on seega raske. Kuid mitte võimatu, kui meil saada olevad Saatse saapa ala 115,5 hektarit ära unustada. Väiksematest maatükkidest rääkimata.
Kommentaarid