Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas päeva jooksul oli vaid üks nakatunu (1)

Mis oli siis mullu kevadel teisiti, et Covid sadade kaupa inimesi iga päev jalust ei rabanud ning koroonahirm võis kaduda?

Igapäevase liikujana kesklinnas tunnistan, et maski kandsid viirusetalv läbi nii väljas kui ka sees vaid üksikud. Tõsi, üsna rangelt peeti kinni kahemeetrisest vahemaast ja pesti käsi. Kuid avalikud kogunemised olid ometi keelatud; kinod, teatrid, muuseumid ja ööklubid kinni; aga kõik poed, kuhu oli eraldi sissepääs tänavalt (peale kaubakeskuste endi), peeti lahti. 

Tänavu olid poed enamasti kinni. Kaubakeskustest rääkimata. Rangelt nõutavad maskid pealekauba ja vaktsineerimine. Aga viirusest ei pääse.

Võib-olla oli ilm mullu tükkis parem, päikest ja sooja oli rohkem ja see hävitas viiruse? Paraku lubas ilmajaam ka mullu kogu aeg jahedat kevadet. 3. maigi polnud eriti soe – 9 kuni 15 kraadi kohatise hoovihmaga.

Haigestumise nulli lähedale jõudmine jättis ometi eriolukorra kehtima. Sellest saime mai keskel lahti. Kohe kadusid viimasedki maskid. Pikapeale lõppes kahemeetrise vahemaa hoidmine. Ometi pidasime viirusele vastu. Kuni sügisel läks olukord kiiresti, juba koos maskidega, hulluks.