Foto: Aldo Luud
Eesti
29. aprill 2021, 00:10

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas taheti luua joomarite parandustöömaju

Esimesena püüdis mõttele joodikute parandusmajadest hoogu anda kirik, kelle väljaanne kirjutas 1926. aastal: „Joodikute arv kasvab aasta-aastalt. Riik ja omavalitsused kulutavad nende (haiguste raviks ja) ülalpidamiseks ikka suuremaid summasid. Kõiksugu koolide ja asutuste heaks on riigi poolt mõisad antud, mispärast mitte ka üht mõisat joodikute parandamiseks?“.

Kulus kaks aastat ja siis pöördus juba karskusliit valitsuse poole sooviga parandusmaja tarvis mõis saada. Sobivat Konju mõis Virumaal, Huuksi Järvamaal, Taali Pärnumaal või Vana-Antsla. Parandusmajja võetaks alkohoolikuid kuuest kuust kuni aastani, vajaduse korral kauemakski. Esimeseks arstimisvahendiks oleks kindel distsipliin ja töö ‒ kas põllul või töökodades.

Töö-hoolekandeministeerium toetas seda mõtet. Aga asi jäi soiku.

29. aprillil 1935. teatas sisemisjoni selts, et kui karskusliidul korda ei läinud, siis proovivad nüüd  nemad. Valitsus oli juba lubamas neile kolm korda suuremat (150 hektarit) mõisasüdant, kui karskusliit oli soovinud.

Jälle jäi kõik soiku, kuni karskusliit teatas 1939. aasta septembris, et nemad avavad ikkagi oma parandusmaja. Kohtki teada: Loosi mõis Võrumaal Vastseliina kihelkonnas. 

Kuid tuli baasideleping. Karskusliitki saadeti laiali ning joodikute parandusmaja jäigi avamata. Pahal teel inimeste kasvatamiseks tegutses vaid väiksem riigi töömaja Koplis.