Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas ametnikud hävitasid 4641 veekogu (4)

Kui keegi juhtus kümme aastat tagasi aprillis otsima keskkonnaregistri veekogude nimistust näiteks Klooga järve või Paunküla veehoidlat, siis ei leidnud ta neid ja veel ligi viit tuhandet veekogu mitte, kirjutas täna 2011. aastal Maaleht. Ja asus uurima, kuidas need hetkega paberitest kadusid, nagu oleks lehm sabaga löönud. Looduses olid need tuhanded kõik alles, Maalehe reporter oli just Kloogal järve oma silmaga näinud.

Veekogude kadumise algpõhjus oli mõne paiga ettevõtjate mure. Nad ei saanud lahedalt lubjakivi või kruusa kaevandada. Segas veekogude juures kehtinud piiranguvöönd – väiksematel 50, suurematel isegi 200 meetrit.

Kohe pärast seda, kui keskkonnaministriks sai Keit Pentus, kästi veekogude nimistut täpsustada, sest riigikogu oli just otsustanud, et kaevandamisel tekkinud veekogude piiranguvööndis kaevandamise keeld ei kehti. Ametnikud asusid usinalt tööle ja nii 4641 veekogu paberitest kaduski. Kuigi tehisveekogusid oli nende seas vaid tuhande ringis. Aga riigiametnike arvates polnud enam veekogud ka Värska laht, Palmse oja, mis sealseid mõisatiike toidab jms. Registrist võeti ka kõik allikad.

Kui Maaleht ja mõned teised väljaanded lärmi tegid, siis nimetas minister Pentus, et tegu on korralagedusega ja ta ei pea ametnike sellist mõtlematut käitumist aktsepteeritavaks. Kahe nädalaga tuleb ülekohus parandada.