Foto: Aldo Luud
Eesti
21. aprill 2021, 00:16

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas mõrtsukad surma mõisteti ja ellu jäid (3)

Hoiatan ette, et lugu, millest kirjutan, pole mõeldud alaealiste silmadele. „Ida-Viru maakohus mõistis surmanuhtluse kahele noormehele, kes möödunud suvel viskasid Ontika pankrannikult surnuks kaks inimest,“ kirjutas Sõnumileht 20. aprillil 1996.

Noormehed läksid viina võttes ühe tüdruku pärast tülli ja süüdistasid 16aastast noormeest neiu vägistamises. Nad tirisid nooruki autosse, kuid tol õnnestus põgeneda. Nüüd tungisid noormehed nooruki korterisse, peksid seal tema ema ja tolle elukaaslase julmalt läbi ja viisid autosse, kuhu paisati ka just koju tulnud nooruk. 

Toila küla lähedal visati nad 12 meetri kõrguselt pankrannikult alla. 16aastase nooruki ema ja viimase elukaaslane hukkusid, poiss ise pääses käeluumurruga.

Mõrtsukad ja vägivallatsejad mõisteti surma, aga otsus jäi täide viimata, nagu ka teised viis aasta esimesel neljal kuul Ida-Virumaal mõistetud surmaotsust.

Tegelikult oli seaduses surmanuhtlus veel karistusena kirjas, kuid 1991. aasta septembrist saati polnud ühtegi sellekohast otsust täide viidud. Seadustikus jäi aga surmanuhtlus alles 1998. aastani ja tõtt-öelda selle keelustamine hurraaga ei läinud. 39 riigikogulast pooldas keelustamist, 30 oli vastu ja 13 hoidus ülepea hääletamast.

Keelustamisseaduse vastuvõtmise ajal ootas Patarei vanglas surmanuhtluse täideviimist kümme süüdimõistetut. Nende karistus muutus kohe eluaegseks vangistuseks.