Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas jäeti hüvasti vabade rahvaesindustega (3)

Rahvaesindustel ei lastud paraku enam kunagi poliitilist ilmet ega selgroogu välja kujundada. Riigipöördeni jäi vaid paar kuud ja Vene emissari Andrei Ždanovi käsul tehti kiirkorras juba 14. ja 15. juulil uued seadusevastased valimised. Uutel valitutel jäi üle vaid kuulekalt kätt tõsta ja Eestit järjest rohkem Moskva rüppe tõugata, kuni meid augustis lõplikult alla neelati.

Enne laialiminekut oli siiski veel õhus kasvõi näilist optimismi. 

Riiginõukogu esimees Mihkel Pung ütles: „Ei ole praegu näha niisuguseid sündmusi, mis eriti riivaksid meie olukorda nii sisemiselt kui väliselt. Loomulikult ei või keegi sarnastes asjades prohvet olla. Võib muidugi mõista niisuguseid ootamatusi tulla, mis meid üllatustega võivad tabada. Aga arvatavasti selles olukorras, kus praegu viibime, ei ole meil üllatusi käegakatsutavas tulevikus ette näha. Sellepärast arvan isiklikult, et meil ei ole pessimismiks erilist põhjust, vaid võime täitsa rahulikult oma sisemist elu arendada ja korraldada ning tegutseda ka välispoliitiliselt sellessamas suunas, milles meie kindlad seisukohad oleme võtnud.“