Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas krahv sõnnikuvankril raha teenis (1)

Kutsar läks Suuremõisa krahvi juurde, et talle kurta: „Ma teenin härrat iga päev, aga palka ei saa rohkem ühtigi, kui mis kaubeldud!“ Krahv vastas, et eks kutsar peab siis hakkama ise palka teenima ja käskis tal järgmisel hommikul sõita sõnnikuvankriga suure trepi ette.

Krahv läks välja, vana töömeheürp seljas, ja heitis vankris õlekoole kõhuli.

Sõitsid siis tee peale ja krahv käskis kutsarit: „Kui meil tee pääl ühehobuse sõitja vastu tuleb, pööra tee äärde ja lase mööda minna. Aga kui kahe- või neljahobuse tõld vastu sõidab, ei pea sa kõrvale pöörama ega teed andma. Pea seda meeles!“ Ise keeras õlgedele magama.

Nad sõitsid nõnda mööda teed keskhommikuni. Siis tuli neile neljahobusetõld tulise rutuga vastu ja selle kutsar karjus mitu korda sõnnikuvankriga sõitjale: „Hei sina! Keera kähku kõrvale!“, mida too aga ei võtnud paraku kuulda. Siis hüppas härra tõllast välja ja hakkas sõnnikuvankriga sõitjat peksma. Seepeale kargas krahv vankrilt maha, lõi kuuehõlmad laiali ja käratas tõllahärrale: „Kas tunned, kes ma olen? Miks ja kelle loaga sa minu kutsarit peksad?“

Kohmetanud härra kogeles ja päris, kuidas ta saab oma üleastumise heastada. Suuremõisa krahv käskis tal 120 rubla valurahaks maksta, mille too tasuski kuulekalt ja katsus, et minema saab.

Krahv andis siis rublad kutsarile ja ütles: „Nõndaviisi peab raha teenima!“