SIIN PUHKAB SÕNNI MATS: Erdellide kabel Taagepera Ala surnuaial.Foto: Elmo Riig / Sakala
Tõnis Erilaid 9. aprill 2021 19:18
Rahvasuu räägib, et kui Sõnni talu Mats Taagepera kandis Helme kihelkonnas endale Roobe rüütlimõisa hankis, siis ametiasutused seda joonelt ei lubanud. Jonnakas Mats sõitnud seepeale Peterburi senatisse, tõmmanud paksu tengelpunga taskust, laotanud tuhandelised lauale ja küsinud: on need keisri rahad? Kas nende eest siis mõisa osta ei saa? Tagasi tulles olnud Matsil mõisaostu luba taskus. See on õige, et Mats mõisa sai. Aga teisel moel, kui rahvasuu räägib.

Rahvajutud esimese talupojana endale rüütlimõisa muretsenud Matsist on ilmselt palju mahlakamad, kui tema tegelik elu. Me ei tea, kui  palju ta ise oma päritolu peale mõtles, kui Mulgi rõivis ja pasteldes Eestis ning Lätis oma kuulsa musta täkuga ringi kihutas, pannes kõik pilkajad teravakeelselt paika. Öeldakse, et ta olnud naistemees, sirge seljaga ja uhke, aga kes seda paarsada aastat hiljem enam täpselt teab. Tema pildigi põletas vihane pojatütar ära.

Pärimuse järgi olnud 16. aprillil 1792. aastal sündinud Mats – perekonnanimega algul Ertel, millest hiljem sai saksapärane Erdell – Pöögle mõisa toatüdruku Tiio ja Riia sakslase Karl von Stadeni laps. Oli see nii või mitte? Talutütar Tiio tegelikult ju mõisas ei teeninud ja abiellus hoopis Erdo talu pidaja Märdiga. Samas oli von Staden küll Matsi oma kulul koolitanud ja Voltveti mõisa omaniku von Stryki kätte tema jaoks suure hulga raha andnud. Pealekauba saanud Pööglelt Taagepera mõisa kupjaks toodud Mats von Stadenilt Sõnni talu, mille too oli kaardimängus Taagepera mõisnikult võitnud.

„Kord sõitnud Mats Pärnumaale Halliste kirikusse ja nägi seal tüdrukut, kes talle hirmsasti meeldis. Neiu kõndinud jala kodu poole, Mats kihutas hobusega järgi, läks tüdruku kodutallu julgelt sisse ja ütles, et tahab ta naiseks võtta. Nii saanudki Kärdist tema naine,“ räägib rahvajutt. Kärt (Kert), kellega Mats 1813. aastal abiellus, oli siiski Abjast pärit peretütar. 1826. aastal oli neil juba seitse last: neli poega ja kolm tütart.

Kust on pärit Matsi raha?

Talu kinkimine ei pruugi samuti tõsi olla, sest tegelikult oli Sõnni talu, maad üle poolesaja hektari, veel 1816. aastal välja ostmata ja Matsil tuli mõisas teopäevi teha. 

Kust ta varanduse sai, et Patküla mõisa rentnikuks hakata ja seejärel pilk Roobele heita, ei tea kindlalt keegi. Mõni arvab, et ju ta teiste jõukate mulkide kombel kaubitses linaga, teised jälle, et teenis Vene-Prantsuse sõja ajal vooris käies.

Roobe oli küll väike, aga hea maaga mõis. Matsile seda muidugi ei müüdud, sest põllutööministeerium selleks luba ei andud. Pasteldes ringi käiv talupoeg ei kõlba, mõisahärra olgu ikkagi aadlik. Nii paluski Mats esiti, et Voltveti von Stryk tema rahaga mõisa oma nimele ostaks. Roobe pantkirjade omanikuks ja mõisa valdamise õigused sai ta 1833. aasta alguses ja alles siis, kui 1865. aastal võis juba iga kodanik mõisa osta, omandas Roobe päriseks Matsi poeg Hans. 

Pantkirjade valdaja haldas mõisa, aga ainult omanikule jäi õigus Riia maapäeval käia ning rahvajutt, kuidas Mats pasteldes ja Mulgi vammuses tõllas maapäevale sõitis, kuus hobust ees, et parunites kadedust äratada, tõenäoliselt paika ei pea. Kuuest hobusest ja tõllast räägib rahvas hoopis seda, et need võetud tal Viljandis käest, et talupoeg uhkeks ei läheks. Mats võtnud siis mõisnikult tõendi, et ostis temalt tõlla ja hobused ning Riias andnud kuberner talle seepeale loa edaspidigi luksuslikult ringi sõita.

HILISEM PILT: Roobe mõisa härrastemaja Foto: Valga muuseum / muis.ee

Mats armastanud baltisaksa mõisnike kombel naistele pilku heita. Patkülas olnud tal tõllahoone peal eraldi kambergi, kus neitsisid enne nende abiellumist järele proovida. Kuuldavasti lasknud ta teolistele ka vitsa anda, kuigi jutu järgi olnud ta hea, aga nõudlik mõisahärra. Uus Eesti kirjutas 1935. aastal, et sulastel ja teomeestel olnud alati priilt sooja suppi ja pehme küljealune. Teinekord viinud ta töökamad mehed kõrtsi, mille lasi Roobe teeristile ehitada, olles nõudnud, et see oleks uhkem kui Barclay de Tolly mõisas teisel pool jõge Jõgevestes. 

Iga kord, kui Mats koju sõitis, pidid kaks meest valvel olema ja väravad lahti tegema. Sellest rääkis kogu ümbruskond, kuidas hõige kõlas: „Väravad lahti! Sõnni Mats tuleb!“ 

Lapsed õppisid algul Taagepera mõisas koolipreili juures, pärast Roobe omandamist aga võttis Mats neile kodukooliõpetaja ning Hansu ja teise poja Vidriku (Friedrich Bernhard) pani ülikooli. Noored Erdellid ja nende järeltulijad saksastusid. Mõni otse põlgas talupojasoost esivanemat. Hansu tütar Emmi lasi Matsi elusuuruses portree 1910. aasta paiku põletada: eesti mehe pilti ei tohtivat saksa kodus olla. 

Vihastas poja peale hingepõhjani

Kui Hans oli ülikooli lõpetanud ja mõisa endale saanud, siis kutsunud ta kaastudengid ja professorid Roobele olengule. Ta ema Kärt juhtus just sel ajal sealt läbi sõitma. Hans käsutanud tema hobused talli, aga ema külaliste hulka ei kutsunud – lasknud talle teises toas laua katta. 

Kärt oli kange naine. Lasi toitu maitsmata hobused kohe uuesti ette panna ja sõitis minema.

Kus Mats saanud seda kuuldes püha viha täis. Käskis oma kuulsa musta täku puutelgedega vankri ette panna ja kihutas mürinal Roobe mõisa. Külalised olnud veel seal. Mats tormanud saali, müts peas, Mulgi särk seljas ja pastlad jalas. Võtnud pojal rinnust kinni ja kärgatanud: „Sina, koerapoeg! On need linnasaksad sinu koolitanu? Ah et sa koolipingis ole istnu, nüüd häbened ema sinna panna, kus su linna poisikse sööma? Noh, siis pole sul ka mõisat tarvis ega kedagi! Minu Kärt ja kõrvaltuppa sööma – häbened untsantsakate ees! Mõistad nüüd paluda ema ja isa käest andeks ja lepitada oma rumalust võõraste ees, siis jääd pojaks ikka. Muidu ma sind enam ei tunne ja minu mõisa maa pääle ära sa jalga ka tõsta!“

Oma Sõnni talu andis Mats 1842. aastal tütre Kerti ja Abjast tulnud väimehe Jaagu kätte ning läks ise Pantkülla rendimõisa elama, kus suri 54aastasena maovähki.

Ta on maetud Taagepera Ala surnuaiale nelja vägeva sambaga lahtiste külgedega kabelisse, haual kiri: „Siin hingab rahhoga oma suure töteggemissest ja hoolekandmisest Sõnni peremees, Rope mõisa Pfandhalter (pandivalitseja) ja Pattkülmõisa Rentnik Matz Erdell – sünd. Pöögle valla Erdo tallus essimesse Kristuse ülestõusmise pühha jutluse ajal 1792. aastal, surnud Pattkülla mõisan 2-sel Detsembre kuu päewal 1847...“

Järglaste hauad on  juba saksakeelsete kirjadega.

Lapsed saksastusid ja lahkusid kodumaalt 

16. oktoobril 1939 kirjutas Uudisleht: „Lisaks varemalt juba teatavaks saanud Roobe mõisasüdame pidaja Erich Erdelli lahkumisele Eestist, lahkub siit ka Sõnni talu pidaja Hans Erdell. Ta suurtalu likvideerimiseks on oksjon ette nähtud tuleval pühapäeval. Erdellide vanaisa Mats Erdell, tuntud laialdaselt Sõnni Matsi nime all, oli pesuehtne eestlane... Üks Erdellide suguvõsa kuulus mees, Jidi Erdel, oli kuulus hobusevaras. Kord sõitnud ta jaanipäeva ajal saaniga Helme surnuaiale.“ 

Erdellid läksid koos teiste Valga kandi sakslastega Warthelandi, mis moodustati Poola lääneossa. Sealt tuli neil muidugi pärast teist ilmasõda lahkuda ja nüüd on nende suguvõsast jälgi nii Ühendriikides kui ka Kanadas. 

Roobelt on pärit sõjaminister kindral Lill

„Venemaa jõuab sõdida ja tahab sõdida,“ väitis toona veel polkovnik Paul-Adolf Lill (pildil), kohtudes Soome kindralstaabi ülemaga. Sellele arvamusele jäi ta kindlaks ka 1939. aasta sügisel, kui ta pärast baaside lepingu sõlmimist pidas selle tingimusi vastuvõetamatuteks ja palus end sõjaministri kohalt vabastada. Ta läks kindralleitnandina erru.

Kaitseminister kindralmajor Paul-Adolf Lill. Foto: Filmiarhiiv

Kindral Lille mälestustahvel seisab tema sünnikohas Roobel veskiseinal. Roobel ta veskiomaniku pojana sündis 25. jaanuaril 1882. Läks pärast Helme kihelkonnakooli ja Valga linnakooli lõpetamist Vilno (praegu Vilnius) sõjakooli, mille lõpetas väga heade tulemustega 1904. aastal. Ta jõudis enne I maailmasõda lõpetada ka Nikolai kindralstaabi akadeemia Peterburis. Käis Vene-Jaapani sõjas ja ilmasõjas, kus Ida-Preisimaal lahingus sakslaste kätte vangi langes.

Eestisse jõudis Paul Lill 1918. aasta detsembris ja nimetati Vabadussõja operatiivstaabi operatiivosakonna ülemaks. Ta täitis hiljem tagavaravägede ülema kohuseid ning oli sõjanõukogu liige. Kindralmajoriks nimetati sõjavägede staabi ülemaks tõusnud Lill 1921. aastal, kui ta ei olnud veel esimest juubelitki tähistanud.

1933. aastal sai temast kaitseminister. Mõni aasta hiljem nimetati see amet ümber ja Lillest sai sõjaminister.

14. juunil 1941 küüditati juba varem oma korterist välja tõstetud ja pensionita jäetud kindral koos õega Sverdlovski oblastisse, kus ta aasta pärast suri. Matmiskoht on teadmata.