Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas linnavalitsus püüdis tsensoriks hakata

Nagu kuulda, olevat Vene teater Schnitzleri „pornograafiale“ omalt poolt pornograafiat juurde lisanud, nii et „Ringmäng“ kaks korda pornograafiline on saanud... kindel on, et „Ringmäng“ sel kujul, nagu Vene teater seda ette kannab, publikumile väga meeldib. Ettekande ajal kihistavad naerda nii noored daamid ja herrad kui vanad „auväärt“ isandad, kellele „Ringmäng“ sugugi uudis pole, sest nad ise seda tihti mängivad. Vististe oleks parem olnud, kui „Ringmängu“ mängimine üldse ära oleks keelatud. Seda roppuse marathoni jooksu on elu juba küllalt täis, nii et näitelaval selle demonstreerimine täieline lollus on,“ kirjutab Tallinna Teataja 9. aprillil täpselt 100 aastat tagasi.

Viini närviarsti ja kirjaniku Arthur Schnitzleri teatritüki sellest, kuidas inimesed kokku juhtuvad, räägivad, seksivad, muretsevad, rõõmustavad ja eksivad, tõlkis eesti keelde ja kirjastas Heino Anto 1907. aastal. Aasta hiljem astus tsensuur ligi ja lasi raamatukese hävitada.

„Ringmängust“ või sellele tuginedes on hiljem tehtud hulk filme ja Eestiski tuli see lõpuks piirangutega lavale. Aga juba oli aeg edasi läinud ja heade näitlejatega teatritükk ei tundunudki skandaalne, pigem kehverootiline.