Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas naabertänavale helistati läbi Helsingi (2)

Tema sõnul oli sel päeval Eestis 11 tugijaama – kümme Tallinnas-Keilas ja üks Tartus. Mobiiltelefoniga võis helistada 40 kilomeetri raadiuses Tallinna ümbruses ja 50–60 kilomeetri ulatuses Tartu kandis. Kant lubas, et aastaga saavad kõik suuremad linnad tugijaama ja siis saab helistada teha ka suurematel maanteedel ja nende läheduses. Ehitatav Via Balticagi varustatakse oma tugijaamaga.

Kuid lugu oli keerulisem ehk nagu ajaleht selgitab: „Peajaam on Helsingis ja kõned käivad sealtkaudu. Mobiiltelefoniga Eestist Eestisse helistades läheb signaal kõigepealt kohalikku tugijaama, sealt üle lahe Helsingisse ja sealt tugijaama kaudu tagasi Eestisse. Seetõttu on kõnede kvaliteet mõnikord halb.“ Ja see polnud ainus häda. Mobiiltelefone sai Eestis osta ainult valuuta eest ning nende hind ulatus 5000–6000 Soome margani. Peale selle veel liitumistasu, 120 marka, ja kuumaks, 90 marka. Iga kõneminuti eest pidi telefoniomanik maksma aga 3,46 marka.

Kallis lõbu, mida said endale lubada ainult rikkad ja mafioosod. Viimastele oli mobiiltelefon lausa kohustuslik.

Tol ajal oli Eestis 450 telefoniabonenti. Pluss tuhatkond, kes olid küll mõnes Põhjala riigis registreeritud, kuid telefon oli siin kasutuses.