Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas toimus viimane suurküüditamine Eestis

Siinsed Jehoova tunnistajad olid võimud välja vihastanud, saates Stalinile kirja nõudmisega nende tagakiusamine lõpetada. Nad ähvardasid, et Jehoova võib selle soovi täitmata jätmisel hävitada NSV Liidu valitsuse ja kommunistliku partei takkapihta. Teine kiri läkitati Eesti NSV valitsusele ja ülemkohtu kriminaalasjade kolleegiumile. Selles nõuti, et Jehoova tunnistajate liidrite 1948. aastal algust tehtud vahistamine lõpetataks.

Pärast ähvarduskirja saamist võttis Stalin nende küüditamise kohe päevakorda. Julgeolekuettekannete järgi oli Jehoova tunnistajail mitu põrandaalust trükikoda ning nad levitasid valitsusevastaseid lendlehti ja brošüüre. Nad hoidusid kolhoosi astumast ning armeeteenistusestki.

Stalin isiklikult oligi soovitanud, et küüditamise võiks alata 1951. aasta märtsis või aprillis ja andis julgeolekuminister Viktor Abakumovile vastava juhise. Viimase alluvate koostatud nimekirjade põhjal taheti Eestist minema saata 250 inimest ehk teisiti öeldes 130 perekonda – igaveseks ajaks NSV Liidu sisepiirkondadesse. Lõpuks küüditati siit 282 elanikku. Nad saadeti Tomski oblastisse põllutööle.