Mis juhtus aastal 1993? Pensionärid protestisid väikese pensioni vastu ja Eesti pürib Eurovisionile (2)

Pensionärid protestivad Toompeal

11. jaanuaril koguneb Toompeale riigikoguhoone ette tuhatkond pensionäri, et protestida väikese pensioni vastu. Majanduskriisis vaevlev riik suudab maksta elatisraha, vaid 260 krooni (16,6 eurot), samas kui nõukogude ajal olid inimesed saanud pensioni 75 protsenti oma varasemast palgast. Kohaletulnud eakad kannavad vihaseid loosungeid ja on nii ägedad, et kui sotsiaalminister Marju Lauristin nende juurde astub, rebivad tema mantlilt kapuutsi.

Oma pöördumises nõuavad pensionärid riigilt 400kroonist elatisraha. Marju Lauristin teatab lossirõdult, et see summa viiks paraku riigi pankrotti, kõne alla tuleb vaid 320eurone elatusraha. Meeleavaldus jätkub mitu päeva ja 16. jaanuaril võtab peaminister Mart Laar pensionäride esindajad lossis vastu. Tulemuseks on see, et elatisraha ei suurendata, kuid töötavatelt vanainimestelt pensioni ära ei võeta.

Eesti pürib Eurovisioni lauluvõistlusele

19. veebruaril läheb ETV stuudiost eetrisse uus võistlus „Eurolaul“, kus valitakse välja Eestit esimest korda Eurovisioni lauluvõistlusel esindav laul. Saadet juhib Mart Sander ja on ainult üks esineja – 17aastane Janika Sillamaa, kes on välja valitud tema õpetaja Jaak Joala soovitusel. Neiul seisab ees paras katsumus – esitada ühtejärge ära kõik kaheksa eelvoorule laekunud võistluslaulu. Mõne viimasel hetkel saabunud lauluteksti loeb ta maha kaamerate taha pandud suurtelt kartongidelt. Televaatajate lemmikuks osutub laul „Lootus“, kuid žürii annab maksimumpunktid Andres Valkoneni ja Leelo Tungla loodud palale „Muretut meelt ja südametuld“. 

Just selle lauluga astub Janika Sillamaa 3. aprillil üles Ljubljanas korraldatud Ida-Euroopa maade eelvoorus. Ta saavutab seitsme loo seas viienda koha ja lõppvõistlusele Iirimaale ei pääse.

Pärimusa teeb Folgile teed

Viljandi kultuurikolledži õpilaste eestvedamisel peetakse 15. mail Viljandi laululaval maha festival, mis kannab Pärimusa nime. Suurel galakontserdil esinevad Väikeste Lõõtspillide Ühing, Rahvastepall (hilisem ansambel Untsakad), Tiit Kikas ja Peeter Rebane, Justament ning mõistagi ka kolledži õpilastest koosnev Alle-aa. Rahvusvahelist mõõdet lisab torupilli- ja kandlemängijast Ameerika väliseestlane Ain Haas. Kogu seda nooruslikku pillerkaart jälgib umbes 200 pileti ostnud pealtvaatajat. Festival lõpeb mõnusa jämmiga Viljandi kultuurimajas.

Esimesest kogemusest indu saanud, hakkavad noored pidama juba suuremaid plaane – korraldada järgmisel aastal rahvusvaheline mitmepäevane festival, millel on rohkem  esinemispaiku. Nimeks annavad nad oma üritusele Viljandi Folk Music Festival.

Rahvusraamatukogu saab valmis

11. septembril kuulutatakse avatuks uus Eesti Rahvusraamatukogu Tõnismäele ehitatud maja, millele nurgakivi panekust on möödas kaheksa aastat. Avamisel osaleb 900 külalist Eestist ja välismaalt ning kõneleb ka president Lennart Meri. Raadiosaate „Päevakaja“ reporter küsib, kui palju maja maksma läks? Rahvusraamatukogu direktori Ivi Eenmaa sõnul ei läinud ehitusele rohkem raha kui maksaks korralik kvaliteetne individuaalelumaja praeguses Eestis. „Aga sellele tuleb juurde arvata närvikulu, sest maja saamisloost võiks avaldada följetonide kogumiku. Ehitamislugu annab selleks materjali küllaga,“ edastab reporter direktori sõnu. „Ehitamine on seisma jäänud ja uuesti jätkunud, on tehtut ümber tehtud ja nii edasi. Nüüd on maja valmis. Kuid raamatukogu ei ole valmis, sest see on arenev institutsioon,“ ütleb Ivi Eenmaa.

Luuakse kolm rahvusparki

Eesti saab paari päevaga juurde kolm kõlava nimega rahvusparki. 7. detsembril muudetakse senine Vilsandi Riiklik Looduskaitseala ümber Vilsandi rahvuspargiks, eesmärgiga kaitsta Lääne-Eesti saarestiku mere- ja rannikumaastikke, loodust ja kultuuripärandit.

8. detsember on sünnikuupäevaks tervelt kahele rahvuspargile. Viljandi- ja Pärnumaa sookaitseala liitmisel tekib Soomaa rahvuspark, mis haarab enda piiridesse viis sood, nende vahel voolavad jõed, lamminiidud ja -metsad ning saab kuulsaks oma ulatuslike üleujutustega. Valga- ja Võrumaa piiril luuakse aga samal päeval väike ja künklik Karula rahvuspark, säilitamaks Lõuna-Eestile iseloomulike kuppelmaastike loodust ja kultuuripärandit.

RAAMAT

Ekskursioon joogikommete maailma

Vello Lään

„Joogiraamat“

Koolibri 1993

Äsja taasiseseisvunud Eestisse imbus tasapisi varasemast peenemaid ja eksootilisemaid jooke. Huvilised asusid neid hoogsalt avastama ja degusteerima, kuid enamikul oli joogikultuuris vajakajäämisi.

Vello Lääne raamat asus seda olukorda parandama, tutvustades alkoholjooke ja nende kasutamise tava. „Lugedes veendute, et raamat pole mõeldud Eestimaa kõlbeliseks hukutamiseks ning joomise propageerimiseks, vaid kirjutatud selle nimel, et pruukida alkoholi targalt, mõõdukalt, kultuurselt,“ ütleb autor sissejuhatuses.

Ladus ja huvitavalt kokku pandud raamat on õpetlik lugemine praegugi, peaaegu kolm aastakümmet hiljem. Ausalt öeldes on paljud teadmised jäänud siiani avastamata, hoolimata kaupluses valitsevast küllusest. Pealegi on raamatus ära toodud põnevaid kokteiliretsepte, mis paistavad silma omapäraste ja lustakate nimedega. Kui Kruvikeerajat tunnevad ilmselt paljud, siis Kollapalavik, Püssivarras, Jõuluvana, Vananaistesuvi ja Tsüklon panevad küll kulmu kergitama.

Jutu tõestuseks olgu siin ära toodud retsept, mille põhjal saab endale teha kokteili Punane Nähvits. Tuleb võtta 50 g džinni, 100 g tomatimahla, 2 tl sidrunimahla, 1 tl ketšupit ning maitse järgi soola ja pipart. Kas tekitab himu?

UNUSTAMATUD HETKED

Härra Margna ilmub Õnne tänavale

Oktoobri eelviimasel päeval läks ETVs eetrisse esimene osa seriaalist „Õnne 13“, mis esialgu oli plaanis vaid üheks hooajaks. Avakaadrites ilmus ekraanile pika mantliga rootsieestlane Thor-Björn Margna, kes hiilis ümber Õnne tänava maja ja tegi sellest moodsa fotoaparaadiga pilte. Teda kehastas 44aastane Eero Spriit. Näitleja ei osanud aimatagi, et astub selles sarjas üles veel 28 aastat hiljemgi.

Alustati üsna vaestes oludes. „Kuna majandustingimused olid televisioonis kehvakesed, siis kandsime oma riideid. Selles esimeses kaadris on mul seljas enda mantel, ülikond ja lips,“ meenutab Eero Spriit. Mainitud lips ja mantel on tal praegugi alles, nii nagu ka pildistamiseks kasutatud isiklik fotoaparaat. „Ja selle punase Opel Kadeti, millega seriaalis õuele sõitsin, olin ostnud kuu aega varem Kadaka turult, kus müüdi välismaa autosid. See oli vist Taanist toodud,“ meenutab näitleja. „Esimesel võttepäeval pakkusin, et võin välismaa numbrid autole uuesti ette keerata – siis on kohe näha, et mees on väljamaalt tulnud,“ muigab ta.

Hiljem aitas näitlejaid juba riietur ja kui seriaalile leiti sponsorid, ilmusid sinna ka uhked autod, kallid ülikonnad ja ilusad kleidid. „Aga kui reklaam ETVst jälle välja jäeti, kadusid ka sponsorid. Nüüd sõidab Margna taas Lexus RX 350ga, minu enda autoga,“ märgib Spriit.

Seriaalist ta tüdimust ei tunne. Pealegi, vahepealsetel aastatel figureeris härra Margna vaid pisteliselt, alles viimastel hooaegadel on teda rohkem sisse kirjutatud. Aga iga esinemine nõuab tähelepanu. „Kui vanasti lugesin dialoogi paar korda läbi ja tekst jäi pähe, siis nüüd soovin stsenaariumi kolm päeva enne salvestust kätte saada – siis jääb ajule meeldejätmiseks rohkem aega,“ tunnistab mees, kel eluaastaid 71.

Praegusel ajal, kui esinemised on kõikjal peatatud, pakuvad seriaali võtted talle head vaheldust. „Aga valmistame ka Vana Baskini Teatris ette uut lavastust, romantilist komöödiat „Lumeroos“. Seal mängivad peaosades Helgi Sallo ja Voldemar Kuslap ning kolmanda tegelasena Harry Kõrvits. Toome selle välja Helgi Sallo 80 aasta juubeliks,“ jutustab Spriit. Kui esialgu pidi uuslavastus valmima 6. märtsil, siis nüüd on esietendus lükatud 3. maile. „Ei tohi käega lüüa, tuleb ikka edasi elada,“ lausub ta.