Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Eestist sõjaväeüksus Karabahhi läks
Pataljonis teenis ka poolsada Eesti noormeest. Tollane siseminister Olev Laanjärv oli NSV Liidu siseministrile Boriss Pugole (endine Läti kompartei keskkomitee juht) saatnud kiirtelegrammi, tuletades meelde 1. augustil sõlmitud Bakatini-Savisaare lepingut, mis määras, et selliseid asju saab teha ainult kahepoolsel nõusolekul. Eesti ei taha oma noormehi saata Mägi-Karabahhis juba eelmisest sügisest saati möllavasse sõtta.
Moskvast vastust ei saadud. Laanjärv helistas seejärel NSV Liidu sisevägede juhatajale Juri Šatalinile ning sai lubaduse, et Nõukogude armeesse võetud eestlasi vabariigist välja ei saadeta.
Pataljon lendas välja 25. märtsil. 180 sõduri hulgas oli 11 Eesti poissi, kes läksid vabatahtlikult Mägi-Karabahhi sõdima. ETA: „Tõele ei vasta kuuldused, nagu sõidaksid Eesti poisid Mägi-Karabahhi meie vabariigi politseimundris. Kõik nad kannavad NSV Liidu sisevägede vormirõivastust.“
Olud läksid käest ära pärast armeenlaste vastu suunatud pogromme Sumgaitis ja hiljem Bakuus. Siis kuulutatigi iseseisev Märgi-Karabahhi vabariik välja selle keskuses Stephanakertis 1990. aasta septembris. Kohe seejärel lahvatas täismõõduline sõda Aserbaidžaaniga. Alles 1992. aasta keskel suutsid Mägi-Karabahhi väed luua Armeeniaga ühenduskoridori.
Kommentaarid (0)