Maha jäid vedelema nende jalgrattad, seljakotid ja neis olnud isikutunnistused ning telefonid.
Juba samal õhtul palusid Eesti esindajad Euroopa Liidu tollast julgeoleku- ja välispoliitilist esindajat paruness Ashtonit aidata kaasa jalgratturite leidmisele ja kodumaale toomisele. Paari päeva pärast jõudsid Liibanoni Eesti diplomaat ja kaitsepolitseinikud, kuigi lõpuks selgus, et kõige rohkem oli kasu prantslastest, kellel on Liibanoniga ajalooliselt tihedad sidemed.
Tegelikult valitses pantvangivõtjate poolel – mõni neist võeti küll kinni – vaikus, kuni 19/20. aprillil ilmus YouTube'i videolõik. Oma nõudmistest pantvangivõtjad ei rääkinud, aga lasid mõnel eestlasel lugeda pöördumise erinevate riigijuhtide poole. Selgus, et eestlased on Wadi al Aswadis rühmituse Fatah al-Intifada baasis, video riputati üles Süüria pealinnas Damaskuses.
14. juulil jalgratturid vabastati. Selgusetuks jäi, kas Eesti maksis lunaraha või mitte. Liibanoni ajakirjandus rääkis, et nõuti ja tasuti kümme miljonit eurot.
Alles mais 2013 tabati väidetav pantvangivõtmise korraldaja Hussein Hujeiri.
Kommentaarid