1919. aastal saavutasid USA karskusliikumised alkoholi keelustamise. Ühe aktiivsema eestvedaja senaator Volsteadi nime järgi saanud seadus – mis jõustus järgneval aastal – keelas alkoholijookide valmistamise, müümise ja tarne. Lubamatuks määratleti kõik joogid, milles oli üle 0,5 mahuprotsendi alkoholi. President Woodrow Wilson üritas Volsteadi seadust vetostada, ent ebaõnnestunult. Algas 13 aastat kestnud keelu- ehk kuiv seadus.
Alkoholi keelustamine osutus aga keeruliseks ja see suurendas salakaubandust. Reaalne alkoholitarbimine ameeriklaste seas ei vähenenud. Selle vastu otsustas uue õlle- ja veinitulu seadusega astuda 1933. aastal presidendiks saanud Franklin D. Roosevelt, kes polnud ka ise sugugi karsklane. Poliitkarjääri alguses käis ta tihti New Yorgi kokteilipidudel, kus tal tekkis alkoholi vastu sõbralik suhe. Roosevelti lapselaps Curtis on näiteks maininud, et vanaisa valmistatud martiinid olid lihtsalt kohutavad.
President pidas alkoholikeeldu murdvat seadust äärmiselt oluliseks, kuna ta oli veendunud, et see aitab täita riigikassat ja viia USA välja suurest majanduslangusest. Eelkõige lootis ta jõuda eri poolte vahel kompromissini. Uue seadusega said osariigid ise lahja alkoholi müügi reguleerimise üle otsustada. Õlle- ja veinitulu seadusele järgnes 1933. aasta detsembris põhiseaduse 21. muudatusettepaneku vastuvõtmine, millega sai kuiv seadus ametlikult lõpu.
1 KOMMENTAAR