Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas kirjanike teenistus aiva kukkus

„Romaanisepa rasked ajad,“ kirjutab nädalaleht Esmaspäev 17. märtsil 1935. Näiteina tuuakse välja August Mälk, kes kirjutas viis aastat ajaloolist romaani „Surnud majad“ ja sai selle eest tasuks 1400 krooni, ning Mait Metsanurk, kes teenis „Ümera jõel“ eest 1000 krooni. Viimane kogus selle tarvis materjali 1926. aastast alates ning pani romaani paberile 20 kuuga, teab Esmaspäev öelda. Kuuteenistus olnud seega mõlemal kuni  50 krooni. Vähem kui lihttöölise tolleaegne keskmine palk.

Siuru ajal ilmusid Marie Underi ja Henrik Visnapuu luulekogud 5000–7000 suuruse tiraažiga. Praegu on selliste kogude keskmine eksemplaride arv 100–150 ja kirjastused ei taha nende väljaandmist ette võtta, kurdab ajaleht.

„Anton Hansen-Tammsaare on saanud oma viieköitelise suurromaani „Tõde ja õiguse“ eest ligemale kaks miljonit senti. See on saadud aga ka ligemale kümne-aastase pideva töö ja vaeva tulemusel,“ nendib Esmaspäev.

Oskar Luts teatas aga, et kümmekond aastat tagasi oli tema raamatute tiraaž umbes 2000. Ta teenis 160–200-leheküljelise jutuga isegi 1000–1200 krooni. Nüüd on aga tiraažid vähenenud poole võrra ja seega on tasugi väiksem.