Eesti

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas otsiti hõimurahvastele ühist hümni 

Tõnis Erilaid, 11. märts 2021 00:18
Foto: IGOR TARO
Oli 11. märts 1939, kui Eesti ajalehtedes ilmus pikem kuulutus pealkirjaga „Asutus Fenno-Ugria kuulutab käesolevaga välja võistluse hõimuhümni tekstile“.

Hümn pidanuks ühendama kolme hõimurahvast – Eestit, Soomet ja Ungarit. Esiti asuti sõnu otsima, muusikaga oleks tegeldud hiljem. Eestis võistlusega leitud hümn pidanuks soome-ugri kultuuritoimkonna kokkutulekul 1940. aasta suvel konkureerima Soomes ja Ungaris sarnasel hümnivõistlusel auhinnatud töödega, et siis nende seast parim välja valida. 

Teksti leidmisega oli päris kiire – see tuli auhindajatele saata hiljemalt 31. maiks ja tuleb tunnistada, et auhinnad, mida välja taheti panna, polnud kõige kopsakamad – võitjale vaid 100 tollast krooni.

Sisult pidi hümni tekst (värsimõõdult trohheus või jamb) väljendama soome-ugri rahvaste ühtekuuluvust ja veelgi parema ning helgema tuleviku lootust. Selle pikkus võis olla maksimaalselt 24 rida, mis jagunenuks kaheks-kolmeks salmiks.

Tekstile pakuti eeskujusid ja soovitati tähele panna Lydia Koidula luuletusi „Ema süda“, „Kaebus“ või „Sind surmani küll tahaks“, Johann Voldemar Jannseni Eesti hümni teksti, Mihkel Veske hõiskamisi „Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt“ ja „Mingem üles mägedele“ ning Martin Lipu värsistust „Ehitagem Eesti koda“.

1939. ja 1940. aasta tõid aga nii segased ja koledad olud kõigis hõimuriikides, et võistlusest asja ei saanudki.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee