Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas otsiti hõimurahvastele ühist hümni

Hümn pidanuks ühendama kolme hõimurahvast – Eestit, Soomet ja Ungarit. Esiti asuti sõnu otsima, muusikaga oleks tegeldud hiljem. Eestis võistlusega leitud hümn pidanuks soome-ugri kultuuritoimkonna kokkutulekul 1940. aasta suvel konkureerima Soomes ja Ungaris sarnasel hümnivõistlusel auhinnatud töödega, et siis nende seast parim välja valida. 

Teksti leidmisega oli päris kiire – see tuli auhindajatele saata hiljemalt 31. maiks ja tuleb tunnistada, et auhinnad, mida välja taheti panna, polnud kõige kopsakamad – võitjale vaid 100 tollast krooni.

Sisult pidi hümni tekst (värsimõõdult trohheus või jamb) väljendama soome-ugri rahvaste ühtekuuluvust ja veelgi parema ning helgema tuleviku lootust. Selle pikkus võis olla maksimaalselt 24 rida, mis jagunenuks kaheks-kolmeks salmiks.

Tekstile pakuti eeskujusid ja soovitati tähele panna Lydia Koidula luuletusi „Ema süda“, „Kaebus“ või „Sind surmani küll tahaks“, Johann Voldemar Jannseni Eesti hümni teksti, Mihkel Veske hõiskamisi „Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt“ ja „Mingem üles mägedele“ ning Martin Lipu värsistust „Ehitagem Eesti koda“.

1939. ja 1940. aasta tõid aga nii segased ja koledad olud kõigis hõimuriikides, et võistlusest asja ei saanudki.