Eesti

Villu Kanguri kultusraamat | „Mina ja tänav“ ehk Ratsutamine sebra seljas 

Villu Kangur, EA, 16. märts 2021 06:06
Igas Eesti Ajaloo numbris teeb Villu Kangur ülevaate ühest kultusraamatust, mis on talle muljet avaldanud ja meeleolukaid elamusi pakkunud. 

Mina ja tänav“
Autor: Harry Taidre
Eesti Raamat, 1985
192 lk

Samal teemal

Liiklusmiilits oli vanasti ikka imenähtus. Ükskõik, kas ta tegi oma tööd suu või sauaga. Või kasvõi pastakaga.

Jah, olen istunud terve pooltunni ühel Moskva skväärikesel pingil ja sõbraga seal hõlma alt salaveini joonud. Vaatepilt oli nii huvitav, et ei saanud kuidagi ära minna. Hallis särgis ja tumedas seelikus plika oli saadetud ristmikule kaost lahendama. See oli naljakam kui kloun Kuklatšovi kasside tsirkus. Näitsik vehkis oma vöödilise pulgaga nii osavalt, et liiklustropp lahenes suisa silme all. Kohati aga tekkis seda ummikut juurde. Neiul olid nimelt jube ilusad jalad. Kõik jäid vaatama. Aga võib-olla ka seetõttu, et ta ei häbenenud järele joosta mõnele kärsitule jalakäijale ning tollele oma ametiteibaga piki pead panna.

Eriline ilu avaldus aga alles siis, kui ta sattus korraks kõnniteel suitsetamas käies metroo tuulutusresti lähedusse, millest tulev puhang tema seelikut tõstis. Siis jäi liiklus tõepoolest korraks paariks minutiks täiesti seisma. Ent ta lahendas ristmikuprobleemi sundimatult uuesti. Ma ikka imestan, kuidas ta suutis oma sõbraga ka keset ristteed musitada, temaga törts juttu ajada, samal ajal saua vilkalt käes viibutades.

Jah, mina olen jalakäija! Ei oska sohvri meelerahusse kuidagi kõrvalistmelt suhtuda, kui keset teed kurvi taga seisab ta ees teetööline, lapats käes, ja annab märku, et peatu. Ning siis muliseb midagi oma raadiosaatjasse. Seejärel aga võtab taskutelefoni ja lobiseb paar minti sõbrannaga. Vastassuunast tuleb ilge autorodu. See lõpeb ära. Piinlik paus. Veel paar minti ootamist. Siis katkestab kollavest isikliku kõne ja võtab raadiosaatja. Ning näitab oma sätendava reflekteeruva tilbatsiga, et võite nüüd ometi minna.

Jah, ka selliseid asju on viimasel ajal nähtud. Samuti ka neid lähivälismaiseid liiklusinspektoreid, kes ütlevad, et kas märki nägite. „No lähme vaatama?! Aga tagasi ei tohi te sõita!“ Ja jutt lõpeb kas kümne euro või kümne dollariga rinnataskusse. Eestis seda probleemi enam õnneks ei eksisteeri.

On aga mis? Totaalne ajuvabadus jalakäija jaoks valgusfoorita vöötrajal. Kui sa ikka ise surmaga ei riski ja teele vägisi ei kobi, vaid ootad, koib ees õieli, siis… Hakkad juba mõttes panuseid tegema, et esimene, kes su üle tee laseb, on naine. Maksimaalselt olen üle lugenud nii 20 jalakäijaid ignoreerinud autot järjest. Nii paraku see reeglina ongi, et ootan rõõmuga esimest naisjuhti. Unustage palun ära need jutud blondidest!

Aga räägime nüüd konkreetsest raamatust. Valisin meelega 1985. aasta kolmanda, täiendatud trüki. Sest see on siililegi selge: mitte midagi ei anna nii palju ümber teha kui kokaraamatuid või liiklusõpikuid. Elu ju muutub. Eriti reeglid. Aga mäletan seda Harry Taidre raamatut esmalt just tänu kadunud Edgar Valteri illustratsioonidele.

Kuidas muuta külmutuskapi manuaal köitvaks? Näita, mida sa sinna oma raha eest tulevikus sisse paned. Kuidas muuta reisbuklett paeluvaks? Vihja, et vaatamisväärsused on nii lähedal, et polegi vaja eriti peale maksta. Kuigi maksad ikka. Oma raha eest.

Kuidas aga muuta liiklusõpik arusaadavaks? Kurat, seal oli ikka mingi mõttekooslus, mil moel kuiva asja nii sõnas kui ka pildis voolavalt edasi anda. „Peale selle võidakse kasutada märkidega koos lisateatetahvleid, mis selgitavad ja täpsustavad märgi mõju, kohta, aega ja suunda,“ seisis omal ajal kirjas. Kõlab nagu moodne emotikon! Ärge ainult üksteisele otsa ega teineteise külge riivates mööda kimage!

Kultuur on kultuur. Vahepeal oli juba liikluskultuuriga ka kõik näiliselt korras. Kui sa ühtegi parteisse ei kuulu, jälgid ikka pingsalt, et keegi sinust üle ei sõidaks. Kuidas jääb sel juhul aga väikese sammuga sõiduteele? Tugevama õigus on alati ju kinni peas. Mina aga ei tahaks enda oma korrakski kasvõi nõrgalt vastu kapotti koksata. Mine tea, mis hala siis sealt veel tuleks…

Samal teemal

13.01.2021
Villu Kanguri kultusraamat | Kollane allveelaev
25.00.2021
Villu Kanguri kultusraamat | „Lennukid ja raketid“
20.11.2020
Villu Kanguri kultusraamat | „Väga palun, tule!“