Eesti

Valve Raudnaski kolumn | Kui sammas riivab poliitikat, pole selle saatus kunagi kindel 

Valve Raudnask, Eesti Ajalugu, 7. märts 2021 13:17
Jaak Joala on käed välja sirutanud ja kutsub meid appi.Foto: Aldo Luud
Ajakirjanik Valve Raudnask võrdleb erinevaid elunähtusi enne ja nüüd. Mis on teisiti? Kas midagi on ka samaks jäänud?

Kui nägin esimest fotot Jaak Joala sambast Viljandis, paistis mulle, et laulja on käed välja sirutanud ja kutsub meid appi. Talle ongi palju haiget tehtud. Alates Kremli Ööbiku nimest ja lõpetades ausamba endaga. Jaak Joalal on mitu põhjust küsida, et mis te minuga teete. Koroona pani asjale piiri, aga muidu järgnes üks kontserdikuulutus teisele ning järjekordne artist teatas, et ta esitab Joala laule. Kuid nagu ka Georg Otsa puhul, eelistan Jaak Joala laule kuulata Jaak Joala enda esituses.

UUED AJAD, UUED KOMBED: Tallinnas on Jaak Joala jäädvustatud trammile, mis aeg-ajalt ka laulja kunagisest kodust mööda sõidab. Selle vastu pole seni keegi kuuldavalt protesteerinud. Foto: Teet Malsroos

Samal teemal

Skulptuuridel on linnas tähtis koht. Need on otsekui maamärgid. Kui nõukaajal juhtusid üleliidulisele ajakirjanike seminarile ja ütlesid, et oled Tallinnast, hüüti äratundmisega: „Jaa-jaa, see on see linn, kus on ilus „Russalka“ mere ääres!“ Riia puhul arutati, et vaat kus lätlased on osavad, suutsid oma Vabadussambale midagi revolutsioonilist juurde luuletada ja see seisabki keset linna püsti. Peterburi on raske ette kujutada ilma „Vaskratsanikuta“ ja New Yorki ilma Vabadussambata.

Kui sambad püsti pannakse, siis loodetakse, et need aitavad kellelgi üle aja kesta, põlistavad midagi. Shakespeare'i ja Tammsaare ausammaste puhul võib see nii olla ja küllap jääb ka noor Arvo Pärt edaspidigi Rakvere keskväljakule jalgrattaga sõitma. Aga kui sammas riivab poliitikat, pole selle saatus kunagi kindel. Kindlam on hoopis see, et kui võim vahetub, minnakse kohe poliitikaga seotud ausambaid lõhkuma.

Kui Põlvas kasvanud baltisakslane Bernd Nielsen-Stokkeby nõukaajal taas lapsepõlvelinna sattus, märkas ta esimese asjana, et kirikuplatsilt on Vabadussõja sammas kadunud. See lõhuti 1946. aastal nagu sajad teised, sest kompartei juhilt oli juba 1945. aastal tulnud korraldus „kõrvaldada nn „vabadussõja“ monumendid, et neist jälgegi järele ei jääks“. Ja kohe kuulis Stokkeby legende, et Kalevipoeg ise võttis purustatud graniidikamakad kaenlasse ja kadus nendega metsa.

Paarkümmend aastat tagasi kirjutasin Elukirjas loo Henno Ustavist, kelle Merivälja maja keldris kivisöehunniku all oli aastaid Kaitseväe kalmistult peitu toodud Vabadussõja kavaleride ausamba süda – Vabadusrist. 200kilost graniidist risti mõistagi käe otsas ära ei too. Kuidas organiseeriti maale kartulivõtmise mineku sildi all veoauto, kuidas rist autole saadi, kuidas läbi öö Meriväljale sõideti... See oli väga suur risk. Vahelejäämisel oleks Siberi tee kindel olnud. Sealjuures ei tulnud Ustav ega tema kaaslased Toivo Hüvasto ja Aare Tamra Eesti vabanedes sellest mitte ise ajakirjanikule rääkima ega endale tähelepanu nõudma. Sain nende vaprate meeste teost kuulda tänu ajaloolasele Mare Kasele.

Monumentides paistab olevat ka midagi maagilist. Vabadusrist Henno Ustavi keldris ei olnud harv erand. Õige paljude lõhutud Vabadussõja monumentide tükke peideti maja vundamendi alla, metsa, kaevati maa sisse. Kui külmkainelt mõelda, siis riskiti graniiditüki nimel oma saatusega. Olemas olid ju monumentide fotod, mille järgi saanuks neid tulevikus taastada. Aga kui meie riigi taassünnil hakatigi Vabadussõja monumente uuesti püsti panema, andsid just need ehedad graniiditükid sammastele väärikust ja väge juurde.

Kui on võimalik, ei tuleks sambaid lõhkuda. Vaatasin õudusega videot, kuidas möödunud aastal Chicagos Kolumbuse ausammast plätserdati, kisti monumendil pea otsast, lõpuks võeti kraana appi. Linn sai vaatamisväärsustest vaesemaks, aga ega see ajalugu õilsamaks teinud. Pigem lisas ühe barbaarsuse juurde.

Loomulikult ei kujuta ma ette, et praegu oleks Tallinnas Balti jaamas Stalini ja välisministeeriumi ees Lenini kuju. Ega need ka kunsti seisukohalt eriti väärtuslikud polnud, sest vaevalt võisid skulptorid suurte juhtide kujude tegemisel suurt loominguvabadust üles näidata. Rahvale vastumeelsete kujude saatus on kehv isegi siis, kui need pole veel maha võetud. Nende juurde tuldi ainult kroonupühadel, kui oli käsk tulla. Ma ei tea eestlast, kes oleks sõbraga kokkusaamist määrates öelnud, et näeme Lenini kuju juures. Kokku saadi ikka Estonia ees või Estonia vastas.

KUJU KUI JÕUDEMONSTRATSIOON: Lenini kuju meenutas eestlastele aastakümneid, et meie riik on võõra võimu poolt okupeeritud. Foto: Aldo Luud

Aga mida ikkagi teha Jaak Joala mälestusmärgiga, mis ei ole tegelikult Jaak Joala mälestusmärk? Suveöö, sild unustuse jõel – see oli Jaak Joala oma parimatel aastatel. Samuti ei lähe selline Disneylandi tooniga ausammas kokku Viljandiga, kus „paadimees ikka veel neid silmi igatseb“.

Jah, Jaak Joalat pole kunstnik tabanud, aga midagi siiski. Nimelt aega, kus ollakse järjest lärmakamad ja pealetükkivamad.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee