Foto: Vida Press
Eesti
5. märts 2021, 00:10

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas seadus hakkas riiakaid naisi taltsutama (1)

„Kui pahandus naise riiakuse läbi olgu omas või teise mehe peres jõuab kohtu kuulata, siis nõnda tuleb naist nuhelda: üks vitsakimp pannakse selle riiaka naise värava külge kinni ja seal see seisku ja ärgu võetagu maha või määrab kohus mahavõtjale karistuseks 50 kepihoopi,“ piiras mõisahärra Berend Johann von Uexküll oma valla riiakate naiste mokalaata 1789. aasta kohaliku talurahvaseaduse ehk nõndanimetatud Vigala õigusega, kirjutab Rahvaleht 6. märtsil 1928, meenutades, kuidas riiakaid naisi vanasti taltsutati. Pealekauba – kui naise tigedus ikka väga silmatorkavalt üle serva kees ja tervele külale rahu ei andnud, siis pidi ta, krapp kaelas, avalikult sambas seisma või koguni poolsada kepihoopi saama.

Vana kosjakomme olevat Rahvalehe väitel, et ükski ema ei luba pojal enne abielluda, kui pole talle tulehargi ohte kirjeldanud ja poega õnnistanud, et elu põrguks ei muutuks.

Häbipost seisis kiriku väravas ja sealsamas oli ka neljajalgne peksupink. 

Rahvaleht loetleb mõne nimetuse, millega riiakaid naisi läinud sajandi 20. aastatel ristiti: tulihark, kütsakas, (ilmselt piiritusevedajate poolt Soomest laenatud) helveti-vanamoor, astel... 

Uuema aja kohta nendib kirjutis: „Praegusel ajajärgul pole parimat abinõu riiaka naise ohjeldamiseks ega tema küüsist pääsemiseks kui abielu lahutamine. Vastasel juhul kandku mees vaikselt oma risti...“