Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Tallinn Pirita ja Merivälja endale sai (1)

Lõpuks, sest mõte oli juba pikalt õhus olnud. Linnavalitsus püüdis Harjumaalt maid juurde saada esimest korda 1924. aastal. Jäi pika ninaga. 30. aastate keskel prooviti uuesti, kuid valitsus oli nõus andma vaid Kloostrimetsa ja alasid Kurna kandist. Nõuti küll ka Haaberstit, aga sellestki tuli suu puhtaks pühkida. Linn arutas ja otsustas: võtame kas kõik või mitte midagi ja ütles pakutust ära.

1938. aastal proovis toonane ülemlinnapea kindral Jaan Soots uuesti õnne, soovides Piritat, mille 300–500 põhielanikku toidavad niikuinii suvitajad tallinlased. Lisaks sooviti Koset, kus linnal oli juba maad ning sealne ala taheti nüüd aianduskruntideks jagada. Nõudmisele andis hoogu tõsiasi, et Tallinna ja Pirita vabatahtlikud tuletõrjujad ühinesid. Kindral lisas, et ta ei ütleks ära ka Meriväljast, kus oli ehitisi poolteisesajal krundil.

Harju maavalitsusest teatati aga siseministeeriumile, et nemad ikka liitmiskava ei poolda. Nemad on sinna teed rajanud ja Iru vald jääks nende liitmiste järel väikeseks ning lausa elujõuetuks.

1945. aastal said kõik need mõtted siiski teoks ja Tallinnale anti ka Mähe küla, kuhu kümmekond aastat hiljem asuti aianduskrunte rajama.