Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas taarausuline võõrapärasega võitles (4)

Iga nädal saan mitukümmend kirja, ütleb Isotamm 1. märtsil 1940. Uudislehes. Vastates kirjutab ta, et Taara on kõige headuse allikas elus. „Omadused, mida kannavad Jehoova ja kolmainus on eestlastele vaid kuritahtlikuks väärõpetuseks ning tõelise jumaluse teotuseks,“ väidab ta kindlameelselt. „Vabariigi aastapäeval, kui kogu Eestis seisis lipuehetes, polnud ühelgi kirikul ega palvemajal lippu ja ei säranud nende aknad tuledes. Kiriku sisemuses aga on tükk Kolgatat kaugest Palestiinast, millele maalitud pühakutena endiseid Balti aadlisoost võimukandjaid,“ kurjustab Isotamm.

Halb oli tema meelest, et kogu Eesti on kaetud Palestiina külakeste nime kandvate palvemajadega. „Tallinnas on Petlemma, Saaroni, Siioni palvemajad, Peeteli kirik ja Emmause kogudus... Kõige omapärasem on aga lugu Haljala Mauritiuse kirikuga Virumaal. See on sama Mauritius, kelle must nägu ilutses ka Tallinna Mustpeade klubi lipul...Kõigil eestlastel peaks ju olema õigus õndsaks ja õnnelikuks saada ilma Palestiinata,“ kuulutab Isotamm. Pole siis ka ime, et juba 1934. aastal oli vaid 60 protsenti lastest kiriklikult ristitud ja 158 000 on juba loobunud kirikumaksude tasumisest.