Sajuilm takistab põllutöidFoto: Eesti Rahva Muuseum
Eesti
7. märts 2021, 07:56

Mis juhtus aastal 1952? Kotkas tõi olümpiakulla, Kuressaarest sai Kingissepa

Ajakiri Tiiu heidab igas numbris pilgu ühte aastasse minevikus ning toob sealt välja eredaimad sündmused. Mis toimus aastal 1952?

Moskvas avatakse uus Gogoli kuju

Eesti ajalehed pööravad suurt tähelepanu vene kirjaniku Nikolai Vassiljevitš Gogoli 100. surmaastapäevale ja tema uue võimsa mälestussamba avamisele Moskvas. 8. märtsi Sirp ja Vasar kirjutab, et 2. märtsil kogunesid pidulikult kaunistatud Arbati väljakule ja selle ümbrusse tuhanded pealinna töötajad ning teadlaste, kirjanike, üliõpilaste ja õpilaste delegatsioonid. Kell kolm päeval algas kirjaniku auks korraldatud miiting. Seejärel avanes valge katte alt Gogoli monumentaalne skulptuur, mille oli loonud Stalini preemia laureaat Nikita Tomski. „Kirjanik seisab täies hiilguses, palja peaga, hoides vasakus käes raamatut. Pilk on suunatud kaugusesse, otsekui näeks ta enda ees Venemaa tulevikku,“ kirjutab ajaleht. See on sootuks teine nägemus Gogolist kui varasem väsinud ja sünge skulptuur.

Kuressaare asemel Kingissepa

Eesti halduskorralduses tehakse muutusi, mis sätivad siinset elu nõukogude valitsejate meele järgi. 15. mail hakkab Saaremaa pealinn Kuressaare kandma uut nime – Kingissepa. See jääb kehtima 36 aastaks. Saarelt pärit bolševikust revolutsionääri Viktor Kingissepa auks nimetatakse ümber ka Kuressaare rajoon, mis on nüüd Kingissepa rajoon. Segadust suurendab asjaolu, et Kingissepa nimi antakse ka Ingerimaal asuvale Jamburgi linnale, mis jääbki seda kandma. 

Kuressaare asemel Kingissepa Foto: Eesti Meremuuseum SA

Maikuus moodustatakse Eestisse ka oblastid, mis on sarnased suuremate liiduvabariikide omadega. 39 Eesti rajooni jagatakse kolmeks üksuseks – Tallinna, Tartu ja Pärnu oblastiks. Säärane kord jääb püsima Stalini surmani 1953. aastal, siis oblastid taas kaotatakse.

Kotkas toob olümpiakulla

19. juulist 3. augustini kestavad Soome pealinnas Helsingis XV suveolümpiamängud. Helsingi linn ehitab selle jaoks uue lennujaama (hilisem Helsingi Vantaa lennujaam) ja Lõunasadama ning katab kümned kilomeetrid teed asfaltkattega. Tööle seatakse esimene valgusfoor, rajatakse majutuskohti ning ka lõbustuspark Linnanmäki koos Ameerika mägedega.

Kotkas toob olümpiakulla Foto: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA

Mängudel osaleb sportlasi 69 riigist. Esimest korda on väljas Nõukogude Liit, mille võistlejate hulgas on kümme eestlast. Kõige edukam eestlane on Johannes Kotkas, kes võidab Kreeka-Rooma maadluse raskekaalus kuldmedali, alistades kõik oma vastased vähem kui viie minutiga. Korvpallurid Heino Kruus, Ilmar Kullam ja Joann Lõssov pälvivad koos Nõukogude Liidu võistkonnaga hõbemedali. Bruno Junk saavutab 10 kilomeetri käimises pronksi.

Sajuilm takistab põllutöid

Pidev sajuilm takistab heinategu ja saagikoristust. Äsja loodud kolhoosides on tööd ka halvasti organiseeritud, tasu olematu ja kolhoosnikud motivatsioonita. 8. oktoobri ajalehes Stalinistlik Võit kirjutab A. Paju, et ta on märganud kolme sorti inimesi. Ühed töötavad täie hingega kolhoosipõllul. Teistele ei meeldi töö kui selline üldse. Kolmandad on aga nn kolhoosiloodrid – neile ei istu kolhoosis ükski töö, kuid oma majapidamises rühmavad nad täie innuga. Selline on näiteks uhiuus kolhoosi liige Linda Raja, kes on välimuselt terve ja tugev inimene. „Kui brigadiir annab korralduse tööleminekuks, vajub Linda sõna otseses mõttes kokku. Kogu sisemus — süda, kopsud ja maks olevat haiged. Niipea aga, kui brigadiir pöörab selja, on Linda terve ja ruttab korv käes oma kartulipõllule,“ kaebab autor. „Ausad kolhoosnikud nõuavad loodrite ranget korralekutsumist.“

London mattub sudu alla

Londonis algab detsember külma ilmaga, sajab lund. Elanikud põletavad sooja saamiseks ahjudes suurel hulgal kivisütt, pannes korstnad tossama. Samal ajal püsib regiooni kohal kõrgrõhkkond, mis surub õhku allapoole, nii et must tahmapilv jääb linna kohale püsima. 5. detsembri hommikul tekib sudu, mis tiheneb päeva jooksul nii, et õhtul on nähtavus vaid kaks meetrit. Udu jätkab tihenemist, mistõttu peatatakse ühistransport ja kiirabi keeldub väljasõitudest. Isegi jalakäijad ei leia tänavatel õiget teed. Tühistatakse ka siseüritused, sest pole võimalik näha lavale. Olukord leeveneb alles 9. detsembril, kui ilmastik muutub. Paraku viib see nädalavahetus hingamisteede ja kopsude kahjustuste tõttu teise ilma 4000 inimest, enamik neist imikud või vanurid. Paljud surevad ka hiljem.

London mattub sudu alla Foto: Istockphoto

UNUSTAMATUD INIMESED
Noor mees hakkas nukuteatrit looma

Aasta esimesel päeval alustas tööd Eesti NSV Riiklik Nukuteater, mille peanäitejuht ja eestvedaja oli 27aastane Ferdinand Veike – värskelt Leningradi teatriinstituudi režiiõppused lõpetanud mees. Just temale tegi Kunstide Valitsus käskkirjaga ülesandeks moodustada Nukuteater.

Foto: Arvi Kriis / Rahvusarhiivi filmiarhiiv

„See ülesanne ühelt poolt meelitas. Ees ootas vastutusrikas missioon – rajada ja arendada nukukunsti iseseisvas teatris. Teisalt aga vaevasid mind paljud probleemid,“ pihib mees oma 2009. aastal ilmunud elulooraamatus „Ferdinand Veike – mees, kes mängis nukkudega“. „Oli tunne, et hüppan pea ees vette tundmatus kohas. Ei tea, kus hakatakse nukke kujundama, dekoratsioone valmistama ja õmblustöid tegema. Kus on näitlejate proovipaik ja kus hakatakse lastele regulaarseid etendusi andma?“

2. jaanuaril tuli Jaan Tombi nimelises Kultuuripalees esitamisele nukuteatri esimene etendus, Samuil Maršaki näidend „Tare-tareke“. Parimatele eesti ja vene õpilastele mõeldud etendus pidi algama kell kümme, aga Hundi osatäitja Helmut Vaag ei jõudnud õigeks ajaks kohale. Peanäitejuht astus juba lavale, et teatada näärivana varasemast saabumisest, kui aastavahetust tormiliselt tähistanud Vaag 20minutilise hilinemisega ähkides kohale jõudis ja nukusirmi taha puges. „Tarekese õueväravat lahti tõugates sirutas Vaag oma pikakasvulist keha poolkükalil asendist hooga üles nii, et paljas pealagi tuli üle Hundi selja nähtavale. Rõdult kostis valjusti lapse hääl: „Emme, vaata, hundil on pepu paljas!“,“ kirjeldab Veike hiljem seda lõbusat seika.

Peanäitejuht pidi leidma oma truppi näitlejad ja otsima neile ka tööruumid. „Esimesel kolmel aastal polnud teatril üldse oma ruume. Rändasime nagu mustlaslaager ühest kohast teise. Pidime vaeslapsena Estonia ja Draamateatri riidehoiuruumides proove tegema,“ meenutab Veike. Lõpuks sai ta ühelt mõistvalt ALMAVÜ ohvitserilt loa viia proovid üle Lai tänav 1 hoonesse, kus majutati enne Venemaale teenistusse saatmist noorsõdureid. 

Ferdinand Veike juhtis Nukuteatri kunstilist tegevust 1980. aastani. Hiljem oli ta veel Filharmoonia näitleja, Variku kultuurimaja direktor, Tallinna Pedagoogikaülikooli õppejõud. Legendaarne nukunäitleja lahkus meie hulgast 2015. aasta 14. augustil.

RAAMAT
Kuidas küll suudeti?

Mida peab teadma iga töötav ema
Olli Olesk
Tallinna sanitaarhariduse maja, 1952

Raamat Foto: Liisi Seil

Seitsme lehekülje paksune vihik ei tekita peale vaadates sugugi nostalgiat. Aga kui lugeda selle sisu, saabub üks ahhaa! hetk teise järel. Võtame näiteks lõigu selle kohta, milliseid õigusi omab rase töötav naine. „Rasedus- ja sünnituspuhkuseks on ette nähtud 77 päeva, millest 35 päeva antakse enne sünnitust ja 42 (kaksikute või ebanormaalse sünnituse puhul 56 päeva) pärast sünnitust. Kolhoosiliikmed saavad puhkust üks kuu enne ja üks kuu pärast sünnitust,“ teatab infokandja. Kiire arvutus näitab, et nõukogude naisel tuli tööle naasta juba lapse poolteise kuu vanuseks saamisel, jättes oma maimukese lastesõime.

Rasedus- ja sünnituspuhkuse eest oli õigus saada toetusraha kõigil naistöötajatel, kellel oli oma asutuses vähemalt kolmekuune tööstaaž. Sünni puhul maksti ühekordset toetust toidurahana 180 rubla ja varustusrahana 120 rubla, seega kokku 300 rubla.

Samas on ära toodud ka last rinnaga toitva ema õigused – kogu rinnaga toitmise perioodi kestel oli ta vabastatud nii öö- kui ka ületunnitöödest. Ja peale üldiste töövaheaegade sai imetav ema vähemalt iga 3,5 tunni järel ühe pooletunnise lisavaheaja, mille ajal võis oma last toitmas käia. 

Praegusel ajal on sellistele reeglitele raske isegi mõelda.