Eesti

Tõnis Erilaiu autorikülg

Kirjanik Jaan Oks: hull, punkar või geenius?  

Tõnis Erilaid, 27. veebruar 2021 00:13
Oksade perekond 1902. aastal lihavõtte viimasel pühal. Vasakult I rida: ema Ann, isa Mihkel, Johannes ja Johannese naine koos tütre Liidiaga. Vasakult II rida: Loviisa, Jaan (pärastine kirjanik) ja Eduard. Pildiraami tagumisel laual leidus veel raskesti loetavaid märkusi: Isa 52. a, Johannes 27. a, Loviisa 15. a.Foto: Eesti kirjandusmuuseum
„Kus hoovid haisesivad, sääl aastaid kännisin. Kus sitsikuue-räbal, sääl ilma sündisin... Mu isaks vanad poisid, armastus kõrtsiteel. Mu kunstikasvataja on purjus ema laul – kus teised tegid liiga sõtkutud neitsi aul... Te laulge kiidulaulu ja õnnes hüpake – kuid põlata ja naerda mind mudas lubage,“ pani Jaan Oks kirja luuletuses „Lapsepõlv“ Noor-Eesti III albumis 1909. aastal. „Mudas olla luba paluvat“ meest, trotslikult omapäi kasvanud Oksa, punkarit, on nüüd juba 100 aastat püütud kõigest väest lahti muukida.