Oksade perekond 1902. aastal lihavõtte viimasel pühal. Vasakult I rida: ema Ann, isa Mihkel, Johannes ja Johannese naine koos tütre Liidiaga. Vasakult II rida: Loviisa, Jaan (pärastine kirjanik) ja Eduard. Pildiraami tagumisel laual leidus veel raskesti loetavaid märkusi: Isa 52. a, Johannes 27. a, Loviisa 15. a.Foto: Eesti kirjandusmuuseum
27. veebruar 2021, 00:13
Tõnis Erilaiu autorikülg
Kirjanik Jaan Oks: hull, punkar või geenius?
„Kus hoovid haisesivad, sääl aastaid kännisin. Kus sitsikuue-räbal, sääl ilma sündisin... Mu isaks vanad poisid, armastus kõrtsiteel. Mu kunstikasvataja on purjus ema laul – kus teised tegid liiga sõtkutud neitsi aul... Te laulge kiidulaulu ja õnnes hüpake – kuid põlata ja naerda mind mudas lubage,“ pani Jaan Oks kirja luuletuses „Lapsepõlv“ Noor-Eesti III albumis 1909. aastal. „Mudas olla luba paluvat“ meest, trotslikult omapäi kasvanud Oksa, punkarit, on nüüd juba 100 aastat püütud kõigest väest lahti muukida.
Mõni teda mõistab. Teine ütleb otse: leidis oma eluajal vähe tunnustust ja ega praegugi viitsi tema kihvtiseid vilju lugeda. Olgu ta elu nii traagiline kui tahes.
Edasi lugemiseks:
Tellimus olemas? Logi sisse
Kommentaarid (0)