Foto: MARIANNE LOORENTS
Tõnis Erilaid 26. veebruar 2021 00:08
„Vanasti, nii umbes 60 aastat tagasi, kas tohtis siis keegi külanaine pükse kanda. Jumal hoidku!“ jagab ajalehes Esmaspäev 26. veebruaril 1923 võrulanna vanaema mälestusi.

„Tema tädi oli mõisas pesutüdrukuks ja puutus preili ja proua aluspesuga kokku. Ühel sügise pühapäeval tuli ta meile külla, kiskus põuest imeliku riidetüki välja. Need olid püksid, mille tädi oli teinud mõisapreili pükste järgi. Ema lasi endale augu pähe rääkida. Võtsime püksid vastu ja ma peitsin need aita. Jõuluks pidime ema sugulase juurde teise valda külla minema. Ja veel missuguse lootusega – nende poeg oli minust pisut vanem ja vanemate lootus oli, et meist paar saaks.“

Kui hakati sõitma, oli kõleda tuulega külm ilm ja tüdruk ajas aidas endale püksid jalga. Hea soe oli. 

Isa juhtus aga tuisusel teel ootamatult hobusele piitsa andma. „Lendasime emaga seliti teele hange, riided tõusid üles kaela. Isa oli kohe juures – näita, tüdruk, mis valge asi sul jalas on! Ahaa! Silmapilk olgu püksid jalast!“

Ei aidanud muu, kui plika pidigi sealsamas hanges püksid jalast kiskuma. Isa võttis kirve ja raius need kohemaid ree peal tükkideks.

Külas oli isa purjuspäi teistele meestele pükstest rääkinud. Rahvas põlgas nüüd tüdruku ära. Ükski poiss ei usaldanud teda kosida: tal ju püksid jalas. Ema viis tütre soolapuhuja juurde ja nii saadi lõpuks needusest lahti.