Ka toimetustele saadetud pikem pihtimus leidis endale kõikjal koha alles kolmandal küljel. Roht tunnistas, et oli 1928. aastal Sangastesse kolinud, krundi saanud ja hakanud sellele hooneid ehitama. Kuid kohe tuli välja, et ükski pank selleks laenu ei anna, ka kultuurkapital mitte. „Oleksin pidanud ehitusele käega lööma,“ tunnistas Roht nüüd, kuid toona võltsis kaks vekslit venna allkirjaga ning sai ehituse käima. See läks arvatust kallimaks ja nii vorpis Roht järjest uusi võltsinguid tuntud inimeste (Friedebert Tuglase, ajakirjanik Voldemar Kochi, Türi kirikuõpetaja jt) allkirjadega. Nende tagasimaksmiseks tal loomulikult raha ei olnud.
Kohtus arutati süüasja samal sügisel. „Näib, et Roht vangistumise ajal on läinud kahvatumaks, kuid figuuri ja näo poolest on endiselt tüse mees,“ nendib Päewaleht.
Roht rääkis kohtus sama juttu, mis pihtimuseski: ta tahtnud endale maja ehitada, kuid ehitamine ebaõnnestus tema ebapraktilisuse tõttu. „Olen talitanud kergemeelselt,“ möönis kirjanik ja kauples kergemat karistust ning vangikongi, kus loominguga võiks tegelda.
Kohus saatis ta kolmeks aastaks vangiroodu, kuid Roht palus varsti armu ja vabanes 1932. aasta septembris.
Kommentaarid