KaljavaatFoto: Sven Arbet/Ekspress Meedia
Eesti
15. veebruar 2021, 00:08

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas avastati limpsiputka kriminaalne saladus

Pika Hermanni külje all, kolme puiestee ja Toompealt tuleva Kaarli tänava ristumisel tukkus 100 aastat tagasi putkaeit oma kaljapudelite ja suhkrusaiade seltsis, kuni järsku üles võpatas: kusagilt kostis kahtlast kõbinat. Sirutas pea putkaluugist välja – ei ühtki inimest ümberringi.

Ju nägin und, rahunes müüja, keeras ukse lukku ja läks rahulikult koju edasi tukkuma.

Hommikul oli väljast vaadates kõik korras, kuid sees rabas vaade müüja jalust. Kogu kaup oli jäljetult kadunud. Riiulid haigutasid tühjusest.

Politsei tuli kohale, uuris lukkusid ja luuke. Vargad polnud ukse ja akna kaudu sisse tulnud. Siis taipas keegi paesed põrandaplaadid läbi koputada. Üks kõmiseski tühjalt vastu. Leiti tunnel, mida mööda politseinikud pääsesid üle 100 meetri edasi, kuni jõudsid välja tollase saksa võimlemishoone otsa kohale all orus. Eks poisikesed olid tunneliava sealt leidnud ja uudishimust sisse roninud – juhuslikult otse putka alla, et sealt öösel head-paremat kaasa krabada.

Noid Wismari raveliini (kolmnurkne muldkaitseehitis) käike leitakse ikka ja jälle kord inimpõlves ja varsti unustatakse.

Viimati teatati suurte hõigete saatel 2003. aastal, et Kaarli kiriku juurest leidsid ehitajad sajandeid tühjana seisnud maa-alused käigud. Saja meetri ringis võis nendes kohe käia, aga tuli välja, et keskel asuvad uhke võlvlaega saaliga tunnelid olid palju pikemad.