Eesti

JUHIABI AURUVEDURILT: „Hirmus töö! Juhid kasvatasid kõhtu, ropum ja raskem töö jäi teistele.“  

Juhan Mellik, 15. veebruar 2021 08:38
Foto: Erki Pärnaku
Veel eelmise sajandi keskel valitsesid Eestimaa raudteid auru jõul töötavad raudruunad. Need hakkasid aga juba 1950. aastate lõpupoolel ajalukku vajuma ning andsid 1970. aastate alguseks lõplikult teed mootorvedurite ajastule. Viimased seeniorid mäletavad veel siiski hästi, mis tunne oli palavuses ja tolmus lokomotiivi peal rassida: see oli tunne, mida ei igatseks tagasi mingi hinna eest!

Esimene peatus: Tapa. Rong võib seista paigal täpselt seitse minutit. Selle aja jooksul pidi noor auruvedurijuhi abi Oodet Liblik õlitama masinat ning kontrollima, ega puksid ja rattalaagrid pole üle kuumenenud. Ning ühtlasi tuharesti alt ära saama. „Viie minutiga tuli ära joosta,“ ütleb Liblik, eluaegne vedurijuht, kes nüüd on 85aastane. „Jõuad tagasi, purikad ripuvad näos,“ lausub ta tüüpilise ringkäigu kohta.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee