Foto: Arno Saar
Eesti
12. veebruar 2021, 00:15

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas kähku loodi riigikorra kaitse seadus (1)

Riigikogul oli tõesti kiire 12. veebruari õhtul 1925. aastal, kui veerandtunniste vaheaegadega võeti kähku vastu koguni kolm seadust.

Olulisim neist oli riigikorra kaitse seadus. See keelas ühinemise tegevuseks, mis muudaks vägivaldselt põhiseadusega maksma pandud riigikorda, tahaks lõpetada vabariigi iseseisvust või lahutada selle küljest mõni osa ehk arendada iseseisvust eitavat propagandat. Süüdlasi karistatakse surmanuhtlusega, ütles seadus. Sama saatus ähvardas ka tapmise eest, mis on toime pandud poliitilistel motiividel.

Mälestus 1924. aasta detsembrimässust oli äsjane ja värske. Ning ometi istus veel Toompeal kommuniste.

Waba Maa kirjutas juhtkirjas: „Riigikogus on kommunistidel kümme meest. Endised on osalt kadunud, uutest mitmed kommunistliku tolmu endale võõra tunnud ja sotsialistide ridadesse üle läinud... Meie oleme kohut mõistnud nende üle, kes väiksemates kohtades kommunistlikku ülesässitamist on korraldanud. Kuid Toompeal on nende esitajad ikka rusikaga ähvardada võinud. Vabalt, karistamata. Sellele olukorrale peab riigikogu nüüd lõpu tegema...“

Juhtkirjutaja tuletab meelde: poliitiliste tapmiste eest karistatakse edaspidi surmanuhtlusega. „See on kahtlemata vastuolus sellega, mida seni tuntud. Poliitilisi kuritegusid hinnati enne ilmasõda harilikult kergemalt... (nüüd) on aga tekkinud hoopis teistsugune võitlus – kommunismi terrori vastu.“