Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas teleriomanikud said maksu kaela (1)

Riigi ringhäälingul oli raha vaja ning määrus hakkas kehtima 1. märtsil.

Eestis polnud oma telesaatjat ega ka teleritööstust. Kaugnägemisseadmed olid osavate meeste kätega kodus tehtud. Tõsi, vaadata oli nendega vähe: välismaa telejaamad olid hakanud  programmi ultralühilainel saatma, mis ei levinud kuigi kaugele. Kui 1930. aastate keskel võis pikal ja kesklainel püüda hädist pilti nii Moskvast, Londonist kui ka Berliinist, siis nüüd jäi alles vaid Moskva. 

Asi seegi, mõtlesid agaramad katsetajad. 

Eesti esimene kaugnägemisvastuvõtja ehitati Tallinna tehnikumis 1930. aastal, kuigi  Postimees väitis 10. detsembril 1935: „Tartus elutsev raadiotehnik Richard Porosna katsetab juba mõnda aastat kaugenägemise alal. Temale kuulub ka esimene kaugenägemise aparaat, mis Eestis on ehitatud...Tema aparaat võtab vastu 1200 punkti, andes pildi suuruseks 9x12. Võrdluseks olgu öeldud, et välismaa viimistletud kaugenägemise aparaadid võtavad vastu kuni 12 000 punkti... Hra Porosna võtab vastu pilti peamiselt Moskva jaamast.“

Teadaolevalt oli Tallinnas sel ajal televiisor ka Mihkel Aitsamil. Tõsi küll – mõnevõrra kehvema pildiga.