Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Estonial hukkunud jäeti pinnale toomata (1)

Võimalik, et ta oli diplomaatilisem, aga mõte on sama. Vare kordas otsust, mille Eesti valitsus oli 15. detsembri istungil 1994. aastal juba teinud: ei peeta õigeks tõsta vrakki pinnale või tuua sealt surnukehad välja. Laeva vrakk tuleks sulgeda ja tagada hauapaiga puutumatus. 

Rootsi seisukoha, mis jäigi muutumatuks, oli esimesena välja öelnud peaminister Carl Bildt Eesti, Soome ja Rootsi peaministrite kohtumisel Turus päev pärast Estonia hukkumist tormisel Läänemerel. Kaptenleitnant Emil Svensson oli saatnud sõnumi: „Ma olen kindlalt laeva ülestõstmise või sealt hukkunute surnukehade ülestoomise vastu. See kahjustaks nii tuukrite kui ka hukkunute omaste vaimset tervist.“

Mona Sahlin tuli nüüd Eestisse ja Soome pärast Rootsi valitsuse analüüsirühma ettepanekut siiski tuua Estonialt pinnale võimalikult palju hukkunute säilmeid. Raivo Vare ütlust kommenteerisid Rootsi ajakirjanikud: Eesti eitav seisukoht ei jäta läbirääkimisteks üldse ruumi. Seda enam, et ka Soome oli eestlaste eeskujul hauarahu rikkumise vastu.

Parvlaev Estonia hukkus 28. septembri esimestel tundidel 1994. aastal. Pardal olnud 989 inimesest päästeti vaid 137.