Eesti

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas tsepeliinirünnak Tallinnale nurjus  (1)

Tõnis Erilaid, 14. jaanuar 2021 00:17
Foto: PantherMedia/Scanpix
Möllas I maailmasõda. Saksa vastvalminud tsepeliin oli Friedrichshafenis stardivalmis, et Inglismaad rünnata, kuid sai 1916. aastal pärast jõulupühi käsu suunduda Kuramaale Wainodeni (Vainode) juures olevale Ahlborni lennuplatsile – seal hoidis hiljem suuri lennuväeüksusi ka NSV Liit.

28. detsembril tõusis tsepeliin õhku. Meeskonnal oli kaasas ümbrik käsuga Tallinna rünnata ja nõudega, et Vene vägede kontrolli all olevatel aladel peab lendama vähemalt 3000 meetri kõrgusel. Õhku tõustes oli udune ilm, kuid pärast lennukõrguse saavutamist näitas termomeeter miinus 32,5 kraadi. Tsepeliini metallkere kippus jääga kattuma ja muutus raskeks. Vahepeal märgati all tulesid ja otsustati, et küllap ollakse mingi linna juures. Aga imelikul kombel ei saadud sellele lähemale. Tegelikult nägi meeskond virmalisi.

Siis algas lumetorm. Õhulaeva kaks mootorit ütlesid üles ja ülejäänute propellerid pildusid jäätükke vastu keret, mis sai mõlke ja sellesse tekkis aukegi. Gaas hakkas tasapisi välja voolama ning komandör otsustas madalamale laskuda ja tagasi pöörata, et Liibavis (Liepajas) hädamaanduda. Tsepeliin kaotas kogu aeg kõrgust ja seega loobiti sellest mere kohal suure hädaga kõik üleliigne, alustades pommidega, välja. 

Hoolimata kõigist pingutusist ei jõutudki Liibavini. Tsepeliin maandus Kuramaa ranniku lähedal raginaga metsa ja andis otsad. Meeskonnast ei saanud keegi õnneks vigastada.

Nii pääseski Tallinn tookord oma ajaloo esimesest õhurünnakust.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee