Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas inimesed ei suutnud katastroofi uskuda (1)

Isegi mitte Pärnus, mida jaanuaritorm oodatult kõige raskemalt tabas. Paljud ei viitsinud autosidki üleujutusalalt (meri kerkis 295 sentimeetrit üle tollase mõõtmisnulli) minema viia, rääkimata sellest, et oleksid kiireks põgenemiseks kraami valmis pakkinud. Linnast oli muidugi ka keeruline pageda, sest teed olid murdunud puid täis. Tuul puhus iiliti üle 30 m/s. Isegi sisemaal jäi sellest väga napilt puudu.

Majadesse tuli isegi sealt vett sisse, kust seda ei osanud oodatagi. „Mitte aknast ja seinast ei tulnud vesi läbi, vaid põranda alt pressis sisse,“ kurtis pärnulanna Õhtulehele. Elanike evakueerimiseks tuli paadid appi võtta. Vett oli nii palju, et nii mõneski majas seoti neid teise korruse rõdude külge.

Veeuputuse all kannatasid ka Haapsalu ja mõni muugi koht – Tallinnas juba tavapäraselt Tuukri tänav –, kuid ülisuurt kahju sai siiski ööl vastu 9. jaanuari vaid Pärnu.

Lund ei olnud (seda tuli alles nädal hiljem) ning merigi oli jäävaba, mis andis tormile möllamiseks jõudu juurde. Kõik tolle öö koledused on siiamaani meeles. Eestis – kurb küll – pole aga kombeks hirmsatele loodusnähtustele nimesid anda.