Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas vabariik sai taas kindralkuberneri

Kommentaaris öeldi, et olukord on riigis rahulikumaks jäänud ja 1924. aasta 1. detsembri mässukatse tagajärjed põhiosas likvideeritud. Seetõttu võis valitsus Laidoneri soovile vastu tulla ja ta ametist vabastada ning panna riigi sise- ja välisjulgeoleku tagamise selliste tuntud meeste kätte nagu Einbund ja sõjaminister kindralmajor Jaan Soots. Laidoner ei kommenteerinud seda.

Einbund jättis enda otsese käsu alla Tallinna koos Harjumaaga ja mõned teisedki paigad. Mujal läks tsiviilvõimugi kontroll diviisiülemate kätte – nendeks olid Narvas ja kogu Virumaal Otto Heinze, Tartu-, Valga-, Võru ja Petserimaal Ernst Põdder ning Pärnu- ja Viljandimaal Aleksander Tõnisson.  

Eestis oli tegelikult kindralkubernere  juba 1920. aastast Vene sõjaseisukorra seadusele toetudes ametisse nimetatud. Laidoneri (taas)asumine kaitsevägede ülemjuhataja kohale katkestas korraks selle tava, aga kindralkubernerid jäid hiljem Eestis tööle 15. augustini 1930. Siis nimetati nad ümber sisekaitseülemaiks, kelle ülesanded jäid suuresti samaks.