Eesti

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas vanasti kuuseviimiseks rohkelt aega oli 

Tõnis Erilaid, 6. jaanuar 2021 00:03
Foto: Martin Ahven
Vanas vabariigis polnud kuuskede väljaviimisega kiiret. 6. jaanuar oli nii suur riigipüha, et isegi lastel ei pruukinud koolis käia, tööinimesed said rahus kirikusse minna ja viimaseid jõuluroogasid vitsutada, enne kui kuusk toast ära viidi. Või siis ahju alla aeti. Keskküttega maju oli veel vähe. 

Kõik teadsid, et õige jõuluaeg algas toomapäeval ja lõpeb sel päeval, kui kolm kuningat taevas süttinud tähe juhatusel Kristuse hällist leidsid. Pakkusid lapsukesele võimu, rikkuse ja igaviku sümbolina kulda, inimkonna sümbolina viirukit ning harduse ja kannatuse sümbolit mürri, mille kõik titt rõõmuga vastu võttis. 

Siinne vanarahvas noist iidsetest sümbolitest palju ei hoolinud. Kolmekuningapäev oli pigem priske söömise ja õllejoomise päev. Leidlikumad uskusid, et öösel muutub vesi viinaks. Vähestel oli, kui üldse, õnne sellele kinnitust leida. Mõni pidi hoopis ise tavapärase trahvina pudeli välja käima, kui eksikombel juhtus pärast kolmekuningapäeva veel head uut aastat soovima. 

Marco Polo olevat kolme kuninga haudu kusagil Bagdadi ümbruses näinud ja ajalooliste eksirännakute ja röövi järel puhkavat kangas, milles omal ajal nende säilmed hoiti, nüüd kuningate auks ehitatud uhkes Kölni toomkirikus. 

Eestiski on midagi neist – Oleviste kiriku altarikattel on kuningaid (või oleks parem ja õigem öelda siiski hommikumaa tarku?) kujutatud.   

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee