MINEVIKUHETK | 29. detsember: neli rüütlit tapsid Canterbury peapiiskopi

Aastal 1155 nimetas Henry II Thomas Becketi Inglise valitsuses kõrgele ametikohale – kantsleriks. Becket osutus osavaks diplomaadiks ja võitis peagi Henry usalduse. 1162. aastal sai Becketist kuninga tahtel Canterbury peapiiskop. Henry lootis, et sõber aitab tal kiriku kasvavat mõju pidurdada. Varsti pärast ametissepühitsemist, hakkas uus peapiiskop hoopis kiriku huve kaitsma. Kuninga viha viis selleni, et Becket pidi 1164. aastal Prantusmaale põgenema.

Mõned aastad hiljem suutis Becket Henryga enam-vähem leppida ja naasis 1170. aastal Canterburysse. Kuninga läks taas Becketi ja paavstiga taas tülli, sest lasi oma poja Yorki peapiiskopil [mitte Canterbury peapiiskopil, nagu oli traditsiooniks] kaaskuningaks kroonida. Henry pahameeleks vabastas Becket ametist kõik piiskopid, kes osalesid kroonimistseremoonial.

„Kas siin tõesti ei leidu kedagi, kes aitaks mind sellest tülikast papist vabaneda?“ kurtis kuningas ühel päeval oma õukonnale. Käputäis rüütleid võttis Henry pahameelepuhangut väga tõsiselt ja suundus Canterburysse. Rüütlite esialgne plaan oli Becket kinni nabida ja sundida teda ametist tagandatud piiskoppe ennistama. Peapiiskop keeldus arreteerimisest ja avaldas füüsilist vastupanu. Seejärel ründasid rüütlid Becketit mõõkadega ja ta tapeti.

Kogu kristlik maailm oli peapiiskopi surmast šokeeritud – väidetavalt ka Henry II ise. 1171. aasta juulis suundus kuningas Canterburysse, kus pidas avaliku kahetsustseremoonia. Samuti lasi Henry II Becketi haua ees põlvitades endale piitsahoope anda. Veretöö korda saatnud rüütlid saadeti pühale maale ristisõtta ja nende saatus on teadmata. 1173. aastal kuulutati ta katoliku kiriku pühakuks