Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas rikas kalli raha eest erarongis sõitis

„Suurim uhkus Eestis on aga sõita erarongiga,“ arvab Rahvaleht 17. detsembril 1931. „Erarongi sõidurahaks on neli krooni kilomeetri eest ja sõit olgu vähemalt 30 kilomeetri pikkune. „Kuhu jaama käsete erarongil ette sõita?“ küsib raudteevalitsus, sest rong sõidab käsu järele ette nagu takso. Kolm reisijatevagunit ja pagasivagun on tellija käsutada. Kas 2. või 3. klassi vagunid, nagu härra soovib. Sõida üksi või võta peale nii suur seltskond, nagu vagunitesse mahub.“

Tellides tuli kohe pool sõidurahast ära maksta, millest raudteevalitsus võttis osa endale, kui sõit jäi mingil põhjusel ära.

Rahvalehe teada kasutas esimest erarongi kuller, kes jäi Narvas tavalisest reisirongist maha. Seega tellis ta endale privaatrongi ja põrutas sellega Tallinna. See lõbu laks talle maksma 830 krooni. Kui inglased tulid Eestisse õlitootmist vaatama, võtsid nemadki erarongi, et Kohtlasse sõita. See polnud kuigi tark tegu, sest taksoga oleks sinna pääsenud 60–80 krooni eest ja aegagi ei oleks kulunud kuigivõrd rohkem, nendib Rahvaleht, lisades, et eestlased poleeriti agarad erarongi tellijad: „Ei olegi meie inimestel tarvis nii tulistruttu jõuda kuhugi, et ei suudeta oodata tavalist reisirongi.“