Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Eesti vaevles huntide hirmuvalitsuse all

Rootsi valitsus oli 1686. aastal teinud võsavillemite hävitamise mõisnike kohustuseks. Hundijahi pidamiseks tehti kuuekordsest kanepilõngast 26–30 sülla (ehk siis üle poolesaja meetri) pikkusi võrgud ja mindi siis nendega talvel välja – ühele poole võrk, teisele poole ajajad ja püssidega jahimehed. Sellisel üle-eestilisel jahil tapeti kahe aastaga ligi 800 hunti. Tavaliselt peeti seda ikka talvel, aga 1804. aastal otsustati, et see toimub 15. mail.

XIX sajandi keskpaiku jäid hundid haruldaseks. Kuid mõisnikud pidasid vallarahva abiga jahti edasi, kinnitab Eisen. Kui aga nende maal ei leidunud hunte, võeti ette rebased ja jänesed. Sügiseti peeti eriti just viimastele jahti. Mõisnikud kutsusid sinna ka külalisi. Nii mõnigi mõisaomanik ei tahtnud vallarahva seast võetud täiskasvanud ajajatele väikestki tasu maksta ja sundis koolilapsed appi.