Eesti

Kuidas põimus Tallinnas bolševikuks saanud naise ja verise diktaatori elu 

STALINI HÄDAHÜÜE ENDISELE TALLINLANNALE: kallis, olen meeleheitel ja haige. Saada raha! (3)

Tõnis Erilaid, 5. detsember 2020 17:59
Bolševikud Siberis: Sellel 1915. aasta fotol on Stalin kõige tagumises reas vasakult teine. Jakov Sverdlov tähtsalt esirea serval.Foto: Wikipedia
„Kallis, minu viletsus suureneb iga tunniga. Olen meeleheitlikus olukorras. Kõigele lisaks olen saanud mingi haiguse ja mul on kahtlane köha. Mulle oleks vaja piima... aga mul ei ole üldse raha. Kallis, kui saad natukegi raha kokku kraapida, saada see kohe telegraafiga siia. Ma ei suuda seda kauem taluda,“ kirjutas lüheldane puhmas vuntsidega ja rõugearmidega kaetud näoga Jossif Džugašvili 1914. aastal polaarjoone tagant asumiselt Tatjana Slovatinskajale, kelle korteris Peterburis ta oli end terve aasta varjanud. Kirja sõbralikkus on üllatav: Trotski oli vaid pisut varem öelnud, et Stalini silmis pole kunagi vähimatki märki sõbralikkusest. 

Omajagu koomiline on see, kuidas Stalin tookord enne Turuhhanskisse saatmist Peterburis kinni võeti. Oli 1913. aasta veebruari lõpp, kui tulevane verine diktaator libedail linnatänavail varastatud suvistes kirevates naiserõivastes elu eest lippas. Kirsade kontsarauad lõid sädemeid. Sandarmid said ta kätte, rebisid kleidi seljast ja rõõmustasid: õige mees!

Joseph Stalin 1915.aastal. Foto: Vida Press

Stalini ahastava kirja adressaat Slovatinskaja elas pärast 1905. aasta sündmusi ja Tallinnast põgenemist Peterburis Zabalkanski tänaval, kus peale väidetavalt ta armukegi olnud Stalini (Koba, Soso, Vassili) tuli hoolitseda ka Eesti neiu Ekaterina Lo(o) rbergi eest ja võõrustada enamlasi, kelle sekka tuli ka Mihhail Kalinin (tema ja eestlanna loost vaata allpool). Samal tänaval maandus teinegi Eesti põgenik Friedebert Tuglas, kes leidis korteri ühe mehaanikatöökoja omaniku juurde ja veetis aega päevad läbi linnas lonkides. „Venelastega tutvusin peamiselt oma korterirahva kaudu. See oli läbi ja läbi väikekodanlik ringkond,“ meenutab Tuglas. Revolutsionääridega ta Peterburis läbi ei käinud. Võib-olla vahetas mõne sõna Slovatinskajaga, kes Tallinnas oli varem mõnelegi eestlasele koos oma toonase abikaasa Abram Lurjega suurt mõju avaldanud. Kuid sellest ta mälestustes ei räägi. Vahest tõmbas tsensor maha, sest Slovatinskaja (Lurje) ei olnud enam Kremli jaoks parketikõlblik.

Tatjana abikaasa Abram Lurje oli mees, kelle töölised 1905. aasta oktoobris kätel vanglast välja tõid ja otsemaid Estonia seltsimajja kõnet pidama kandsid. Vilniuses sündinud ja muusikuks ihaldanud, konservatooriumiski  käinud Slovatinskaja ise (1879–1957) sai põrandaaluseks tööks õige karastuse ja treeningu just Tallinnas. Leedu allikad on teda nimetanud naiseks, kes hoolitses parteijuhtide julgeoleku eest. Ta oli suurepärane laskur. Siin tegutses ta Mihhail Kalinini käe all, trükkides ja levitades põrandaalust kirjandust ning lendlehti. Kui Kalinin siin 1904. aasta veebruaris teist korda vahistati, siis otsis Slovatinskaja (tollal Lurje) ta politseijaoskonnas üles, sai temaga tagatrepil kõnelda ja teada kõik tähtsamad konspiratiivsidemed ning pooleli jäänud ülesanded. Ka selle, et Venemaa sotsiaaldemokraatide programm tuleb eesti keelde ümber panna.

Tatjana Slovatinskaja Foto: Eesti riigiarhiiv

Eksalteeritud Marta Lepp

Kui Eesti revolutsioonide kuninganna Marta Lepp Peterburist kursustelt 1905. aasta alul Tallinna jõudis, oli ta esimene käik Lurjede juurde ja siis nendega ühes tööliste ringkäigule Lausmanni heinamaal. „Käisin nendega eksalteeritult ühes. Mind veetles, kiskus see massi algjõud nagu möllav tuli,“ meenutab ta. Samasugused leegitsevate silmadega mässajad olid ka Lurjed, kelle juures Lepp mõnda aega elas ja koos Amalie Undiga asus mustapäisele abielupaarile appi põrandaaluse kirjanduse hektograafil trükkimisel ja laialikandmisel. 

Lepa kolmas innustaja oli Tartu ülikooli meditsiinitudeng, kongusninaline David (Taavet) Liozner, kelle koos Lurjedega arvan ära tundvat Tammsaare „Tões ja õiguses“, kui ta Indrekul ja Kristil lasi hilinenult kihutuskoosolekule minna: „Keegi noormees üliõpilase tužurkas ja Vene särgis kõneles juba. Tal olid süsimustad lokkis juuksed, prillitatud silmad, ilus, pisut kühmus nina ja helepunased värvitud huuled, mis hiilgasid kõneldes niiskelt ja soojalt. Oli veel teine samasugune mustapealine härra ja musta verd daam, kes istusid ja kuulasid kõneleja selja taga...“ 

 Lubas oma mehe tütrele abikaasaks

1917. aasta revolutsiooni eel varjas ta Uuralist Peterburi revolutsionääridele appi tulnud Jakov Sverdlovit, kes pani ta hiljem tööle Smolnõisse Lenini sekretariaati. Tatjana vabaabielumees oli sel ajal temast tublisti noorem Peterburi töölissalkade üks juht Valentin Trifonov. Juba Tallinnas tütre Jevgenija Lurje sünnitanud Slovatinskaja adopteeris 1921. Volgamaal olnud näljahäda ajal perre nelja-aastase tšuvašist poisikese, kes sai hüüdnimeks Undik.

Pärast kodusõda vahetas Valentin Trifonov naisi. Ta eelistas Tatjanale tema tütart Jevgenijat. „1925. aastal sündis neile poeg Juri. Tatjana oli sel ajal viiekümne kuue aastane, Valentin kolmekümne seitsmene ja Jevgenija kahekümne ühene. Kõik elasid koos ühe perekonnana. Tatjana oli partei keskkomitee külastajate vastuvõtuosakonna juhataja ja poliitbüroo arhiivi direktor, Valentin ülemkohtu sõjaväekolleegiumi esimees. Jevgenija katkestas õpingud põllumajanduse akadeemias, et hoolitseda laste eest, sest neil oli vahepeal sündinud ka tütar,“ kirjutab Yuri Slezkine oma äsja eesti keeleski ilmunud raamatus „Valitsuse maja“.

KUULUS MAJA KALDAPEALSEL TÄNAPÄEVAL: Siin elas Slovatinskaja koos tütre Jevgenija, oma endise mehe ja tollase tütremehe Valentiniga, kelle poeg oli selle hoone kuulsaks kirjutanud ja Nobelilegi kandideerinud Juri Trifonov. Foto: Wikipedia

Hiljem kuulsaks kirjanikuks saanud ja Heinrich Bölli ettepanekul ka Nobeli preemiale kandideerinud Juri Trifonov kirjutab oma vanaemast, et ta oli range ja tundevaene (kommunismi) tõsiusklik: „Ta ei ole inimene, ta on nagu raudkapp!“  

Truult kokku hoidev suur pere oli esimesi, kes kolis 1932. aastal hiiglaslikku konstruktivistlikku koletisse, nõndanimetatud valitsuse majja ehk Trifonovi romaanist tuntud „majja kaldapealsel“ Kremli vastas teisel pool jõge soostunud alal. Nad said neljatoalise korteri.

Kuid siis saabusid öösiti salapärased mustad autod ja järgemööda kadusid valitsuse majast inimesed. Valentin Trifonovi kätte jõudis järg 22. juunil 1937. „Täna öösel juhtus hirmus õnnetus, isa arreteeriti,“ kirjeldab Juri Trifonov oma päevikus teda hommikul äratanud ema esimesi sõnu. Siis arreteeriti ka ema – isa oli juba maha lastud.

 Juri Trifonov   Foto: Scanpix

Juri ja ta õe eest hoolitsemine ja nende kasvatamine jäi Tatjana Slovatinskaja hooleks. Stalin ei julgenud teda puutuda, kuid viskas varsti valitsuse majast välja virelema koos lastega tillukesse kommunaalkorterisse. Sõja-aastad oli ta nendega Taškendis ja uuesti Moskvas, kuni nende ema asumiselt tagasi tuli. 

Trifonov lisab: „Stalini raamat „Leninismi küsimusi“ pühendusega „Kallile seltsimees Slovatinskajale ühise põrandaaluse töö mälestuseks autorilt“ oli vanaema raamatukapis aukohal.“

Kuidas Eesti neiust sai Nõukogude riigipea abikaasa

Paide lähedal Esnas päevilise ja pesunaise peres 2. juunil 1882 sündinud Ekaterina Lo(o)rberg (pildil) läks Peterburi koos õega õnne otsima, leidis seal Tatjana Slovatinskaja, kes ta vabrikusse tööle sokutas ja ajutiselt enda juurde elama võttis. Tema juures kohtuski ta enamlase Mihhail Kalininiga, kes neidu tähele pani: „Selline armsake! Ta peaks tüdrukutega ringtantsu tantsima, aga vaata vaid – meie inimene, revolutsionäär!“

Ekaterina  Lo(o)rberg

Kalinin astus pikakasvulise nöbininaga naisega kodanlikku abiellu ja pages koos temaga oma kodukülla Verhnjaja Troitsasse. Külarahvas neid omaks ei võtnud ja paar tuli Peterburi tagasi. Neil sündisid lapsed, keda naine üksi kasvatas, sest Mihhail arreteeriti ja saadeti Siberisse.

Kalininid Foto: Wikipedia

Pärast oktoobrirevolutsiooni ja Jakov Sverdlovi surma sai Kalinin nominaalseks Nõukogude riigipeaks, kesktäitevkomitee esimeheks. Pere kolis Kremlisse. Ekaterina oli mehe kõrval punast propagandat tehes, kuid siis kogunesid abielu kohale varjud – Kalinin oli väga naistemaias. Tema armukesteks said ka Suure Teatri baleriinid. Järjekordsel propagandasõidul pihtis naine kirjas Kalininile: „Ma ei olnud Moskvas päris oma inimene... Paar inimest olid minuga siirad, aga ülejäänu oli kõik vale ja teesklemine... Mis juhtus nüüd nende ideaalidega, mille eest me võitlesime?“  

 1939. aastal saadeti Ekaterina 15 aastaks vangilaagrisse. Kalininit Stalin ei puutunud. Mees leppis olukorraga (nagu Molotovgi, kelle naine samuti arreteeriti). Pärast sõda kirjutas laagrites invaliidistunud ja tervise kaotanud Ekaterina armuandmispalve, mis rahuldati Kalininist mööda minnes. Koos nad elama ei hakanud, Kalinin suri aasta hiljem vähki. Ekaterina rehabiliteeriti täielikult 1954. aastal.

Mihhail Kalinin koos abikaasa Ekaterinaga. Foto: Eesti riigiarhiiv