Els Vaarman
Eesti
28. detsember 2020, 12:50

77. osa

Voldemar Kuslapi kalmukolumn | Estoonlaste viimne puhkepaik

Tallinna Metsakalmistu on paljude väärikate Estonia teatri lavasuuruste, meie rahvusteatrile alusepanijate puhkepaik. Kauaaegse estoonlasena pidasin auasjaks kirjutada siin nii mõnestki väljapaistvast loomeinimesest, kelle tähtsus meie rahvusteatri arengus ja repertuaarivalikus on muljetavaldav ja üle aegade kestev. Teatrirahva kalmusid tähistavad ühesugused punakast graniidist mälestuskivid.

Raimund Kull

Raimond Kull

Nimekas dirigent, helilooja ja konservatooriumi kauaaegne trombooniõppejõud professor Raimund Kull oli aastakümneid Estonia teatri muusikajuht, juhatas riigi ringhäälingu sümfooniaorkestrit ja oli üldlaulupidudel puhkpilliorkestrite üldjuht. Tema loodud marss „Kodumaa“ on olnud paljude laulupidude üks armastatumaid palasid. Kull kirjutas sümfoonilise pildi „Kriuša lahing“, koori- ja instrumentaalmuusikat. Oli abielus draamanäitleja Liina Reimaniga.

Liina Reiman

Liina Reiman

Liina Reiman oli üks Eesti esimesi kutselisi näitlejaid. Ta alustas tööd Vanemuises, jätkas pikemat aega Estonias ja Draamateatris, samuti mitmes Soome teatris nii lavastaja, näitleja kui ka õppejõuna. Tema silmapaistvamad rollid olid näiteks Nora, Leedi McBeth, Mary Stuart ja Niskamäe vanaproua. Reimani suur töövõime ja erakordne talent pälvisid pealtvaatajate ja kriitikute suure poolehoiu. Ta suri Soomes ning maeti 20 aastat hiljem Metsakalmistule ümber.

Els Vaarman

Els Vaarman

Draamanäitlejana lavateed alustanud Els Vaarman õppis teatritee kõrvalt kuulsa laulupedagoogi Armanda degli Abbati juures laulmist. Peagi sai temast juhtiv ooperi- ja operetitäht, kelle tähtrollideks olid nimiosad näiteks „Toscas“, „Carmenis“, „Marizas“ ja „Lõbusas leses“. Sõda katkestas selle andeka inimese loometöö – Vaarman emigreerus 1944. aastal Rootsi, kus ta ka suri. Maeti ümber Metsakalmistule.

Agu Lüüdik

Agu Lüüdik

Agu Lüüdik oli meie tunnustatud operetinäitleja ja lavastaja, kes tänu oma pidevatele õppereisidele Viini, Berliini, Budapesti ja Pariisi viis tollase Estonia teatri operetitrupi kõrgtasemele. Varsti pärast tippoperettide „Lõbus lesk“, „Mariza“, „Montmartre'i kannike“, „Silva“ ja „Savoy ball“ esmaesitusi maailmas tulid need Lüüdiku lavastatuna ka Estonia repertuaari. Ta oli särava andega operetikoomik ja kupletist ning suri sügavalt haigena „Silva“ etendust päästes. Maeti samal ajal legendaarse teatrimehe Paul Pinnaga.

Aarne Viisimaa

Aarne Viisimaa

Aarne Viisimaa õppis Tartu ülikoolis majandust ja lõpetas tolleaegse Tartu konservatooriumi Georg Stahlbergi lauluklassis. Ta täiendas end Euroopa mitme nimeka lauluõpetaja juures, oli ka edukas lavastaja. Viisimaa oli hea näide, kuidas väikese lüürilise tenorina on targalt lauldes võimalik esitada nõudlikke tenorirolle nii Vanemuises kui ka Estonias (Romeo, Alfredo, Manrico, Eisenstein jt). Ka Viisimaa teatritee katkestas sõda ja ta emigreerus 1944. aastal Rootsi.

Ludvig Juht

Ludvig Juht

Ludvig Juht oli maailmamainega kontrabassimängija, pedagoog ja helilooja. Juht alustas Väägvere puhkpilliorkestris, fanaatiline töö ja anne tagasid talle kiire edu Estonia teatris ning Helsingi ja Berliini orkestrites. Piiritagused kompositsiooniõpingud pingsa töö kõrvalt sillutasid tee maailmakuulsa Bostoni sümfooniaorkestri kontsertmeistriks ja solistiks, kontrabassivirtuoosina võitis Juht rahvusvahelise tunnustuse. Suri Bostonis ja maeti ümber Metsakalmistule.