Kirjanik ja tõlkija Andres Ehin oli samuti meie komsomoli algorganisatsiooni liige.Foto: Elmar Rauam / ÕLi arhiiv
Eesti
27. detsember 2020, 12:44

Toivo Tootseni mälestused 12 | Masinakiri ja komsomol

Loomulikult oli Sädeme toimetuses tööl ka masinakirjutaja, 1960. aastate keskel Heldi Korp. Tema mees Arkadius Korp töötas huumoriajakirjas Pikker. Mäletan, kui tahtsin oma abikaasale Tiiule kingituseks lasta valmistada hõbedast ehted – neid oli valmis tegema üks kunstiinstituudi tudeng (täpselt enam ei mäleta, aga arvan, et Jaan Pärn) –, siis Heldi tõi selle tarvis lahkelt oma Eesti-aegse hõbedast supikulbi. Ütles, et ega nad seda nagunii ei kasuta...

Masinakirjutaja amet väärib siinkohal lähemat tutvustamist. Igas asutuses oli masinakirjutaja, kuna kõik dokumendid tuligi kirjutada kirjutusmasinal. Kui oli väiksem asutus, siis oli sekretär-masinakirjutaja ehk sekretär, kes oskas ka masinakirja. Suurtes asutustes, lehetoimetustes ja raadios oli terve masinakirjabüroo mitmekümne töötajaga. Vilunud masinakirjutaja oli tõeline virtuoos, võis klõbistada teksti masinasse pea rääkimise kiirusel. 

Tavaliselt oli vaja dokumendid teha mitmes eksemplaris. Selleks pandi lehtede vahele kopeerpaber. Sellisel kombel sai umbes kolm-neli veel üsna loetavat koopiat. Kui kasutati väga õhukest paberit, sai koguni kuus-seitse koopiat. Sellisele õhukesele paberile paljundati näiteks Soome televisiooni kava. Loomulikult poolsalaja. See oli masinakirjutajate haltuura – lisateenistus. Samuti nagu autorite eratööde tegemine. Taks oli 10–20 kopikat lehekülg.

Masinakirjutajad olid enamasti väga haritud daamid, oskasid võõrkeeli ja loomulikult väga head eesti keelt. Kui ma läksin tööle raadiomajja, siis olid seal masinakirjutajad suuresti veel põlvkonnast, kes olid vastava koolituse saanud Eesti ajal, näiteks tütarlaste kommertsgümnaasiumis. Nende kõrval said hea kooli ka noored tüdrukud, kes sellele tööle tulid.

Komsomoli algorganisatsioon oli ajalehel Säde ja ajakirjal Noorus ühine. Töökaaslane Väino Männiste meenutab: „Ma mäletan väga hästi, et Arvi Siig, Ülo Tuulik ja Andres Ehin ning meie – Hille (Tänavsuu – toim), sina ja mina – pidasime koos koosolekuid. Järgemööda olime sekretärid. Et keda me siis seekord valime? – Aa, Siig ei ole veel olnud! Paneme protokolli kirja – üksmeelselt valiti sekretäriks Arvi Siig. See oli kohustus, mis käis külakorda. Sekretäri ülesanne oli korjata liikmemaksu, see oli poolteist protsenti sissetulekust. Kui meil koosolek oli (tavaliselt honoraripäeval), korjati liikmemaksu rahad kokku ja selle raha eest toodi muidugi mõned veinid, pärast maksis sekretär need omast rahast rajoonikomiteesse.“

Masinakirjutaja oli olemas igas asutuses. Pildil pole küll meie masinakirjutaja Heldi Korp, vaid partei ajaloo instituudi masinakirjutaja Asta Paas. Ajajärk on siiski sama. Foto: Riigiarhiiv

Komsomolikoosolek tuli korraldada kindlasti korra kuus. Aga meie koosolekud olid lihtsalt ilusad istumised, kus vestlesime mõnusalt maailma asjadest. Kuigi Ülo, Andres ja Arvi olid juba kuulsad noorkirjanikud ka üleliiduliselt, käisid nad koosolekutel väga korrapäraselt. Nad liikusid tolle aja kohta ikka väga palju ringi: olid tihti kutsutud välisturismigruppidesse, neil olid loomingulised komandeeringud, igasugused konverentsid, kollokviumid jms. No vot, ja koosoleku ametlikus osas püüdsid nad siis ikka iga kord võtta sõna, et see läheks ka protokolli. Põhjus oli väga proosaline: iga väljasõidu jaoks nõuti kindlaid dokumente ja esimene oli iseloomustus-soovitus algorganisatsioonilt. Kui rajoonikomitees neid iseloomustusi arutati, siis mõned ametnikud lehitsesid ka komsomolikoosolekute protokolle.

Muidugi ei läinud protokolli kirja, mis juhtus pärast koosoleku lühikest, kohustuslikku ja ametlikku osa. Ararati veinipood oli ju Saarineni maja all, sealt sai toodud vaimuteritust ja nii me siis muudkui sümpoosiumitasime vahel hilise õhtuni.

„Eks vaimuteritust võtsime ikka tööl muidu ka,“ muigab Väino. „Nagu öeldud, all esimesel korrusel oli tol ajal Tallinna kuulsaim veinipood Ararat ja et loomingulist indu saada, tõime sealt ikka aeg-ajalt veini. Aga ei sobi ju päise päeva ajal lastelehe toimetuses alkoholi pruukida! Kallasime siis veini lillevaasi. Kunstastrid või -tulbid otsapidi sisse, asi ilus! Kuigi tol ajal alkoholi pruukimise pärast märkusi eriti ei tehtud ja päris purjus ju keegi töö ajal ka polnud.“

Kommunistlikku noorsooühingusse ehk komsomoli kuulusid noil aegadel minu meelest kolme liiki aktiivsed noored. Esimene liik – ideelised. Noored, kes tões ja vaimus uskusid kommunismiideesse ja tahtsid üles ehitada heaoluriiki. Mööda Nõukogude Liitu rännates kohtasime selliseid väga palju, kõige rohkem komsomoli löökehitustel. Need noored olid põlevil silmil valmis taluma ükskõik milliseid raskusi õilsa idee nimel. Neis olid läbi põimunud idealism ja romantika, nende entusiasmi õhutati ja loomulikult kasutati ka riigi poolt kenasti ära. Eestis ma selliseid noori peaaegu ei kohanudki.

Teine osa olid sundliikmed. Need olid meil Eestis suures enamuses. Keskkooli lõpuklassid astusid vabatahtlikult-sunniviisiliselt komsomoli, selline oli surve koolide juhtkonnale, mis kandus edasi õpilastele. Hirmutati, et muidu ei saa edasi õppima minna. Kõrgkooli sissesaamisel oligi komsomoli kuulumisel üsna otsustav osa: Toomas Karjahärmi raamatus „Kohanemine ja vastupanu“ on toodud andmed, et 1985/86. õppeaastal oli TRÜ 5102 üliõpilasest komsomolis 5057, seega 99,1%. Palju oli ametikohti, kus eeldati, et noor inimene on ikka ka komnoor.

Kolmas osa olid need, keda kutsuti komsomolkusteks. Need olid karjäärihimulised noored, kellele komsomol oli esimeseks astmeks tõusuredelil tollase ühiskonna valitseva eliidi hulka. Komsomolis said nad silma paista oma püüdlikkuse ja ustavusega, printsipiaalsuse ja suure sõnadetegemise kunstiga. Nemad oskasid pidada patriootilisi kõnesid, teadsid unepealt õigeid loosungeid, mõistsid halastamatult hukka neid, keda parajasti oli vaja hukka mõista. Praegusel ajal nimetatakse selliseid tegelasi vahel parteibroileriteks. Mõndagi neist vaadates ja kuulates mõtlen: milline tubli komsomolkus ta oleks nõukogude ajal olnud!

Mina olin komnooreks astunud keskkoolis kogu klassiga ja noorteväljaandes ei tulnud eriti kõne allagi, et ajakirja või ajalehe toimetuse liige poleks kuulunud komsomoli. Selleta polnud mõeldav ka välismaareisidele pääsemine – seal oli vaja komsomoliorganisatsiooni soovitust. Aga nagu öeldud, eks me võtsimegi seda nagu sundaega, mis tuleb võrdlemisi mugavalt ja lõbusalt ära teenida. 

Järgmisse ringi – parteisse – astumise sundi polnud. Sinna pidid pürgima need, kes tahtsid tavaajakirjanikust kõrgemale tõusta. Ka minu karjäär Eesti Raadios piirdus vanemtoimetaja ehk siis RAMETO juhi kohaga. Tehti küll ettepanekuid, et astu parteisse ja siis on meil võimalik sind edutada kunstiliste saadete peatoimetajaks. Aga ma polnud sellest kopika eestki huvitatud. Hulga mugavam, lõbusam, loomingulisem ja inimlikum oli olla tavatöötaja.

Hilisem tuntud luuletaja Arvi Siig oli üks neist, kes meie komsomolirakukesse kuulus. Foto: S. Rosenfeld / Rahvusarhiivi filmiarhhiv