Foto: Teet Malsroos
Eesti
23. november 2020, 00:08

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas lumetorm Irmela novembris Eestit ründas

Varahommikul kella poole kolme paiku raksatas Tallinna kohal välk ja seda saatnud kõuemürin ajas paljud linlased voodist välja. Akna taga keerutas tuul lund. Tuisk oli nii vali, et üle tänava midagi näha ei olnud. 

Oli 23. november 2008. Järgmine välk valgustas ümbrust õhtul kella 16 ja 18 vahel. Välgu sähvimisest teatati ka Tartust. 

Lumesadu jätkus. Sünoptik Merike Merilain ütles järgmisel päeval: pool novembri sademetenormist tuli lumena maha. Seda kõike saatis marutuul – põhjarannikul iiliti 30 meetrit sekundis.

Soomlased olid tormile pannud kauni nime: Irmela. Lumesadu purustas toona mitu varasemat rekordit. Näiteks oli Kuusikul lumekatte paksus 44 sentimeetrit ja Mustvees langes õhurõhk madalamale kui eales varem. AccuWeather märkiski, et nii madalat õhurõhku mõõdetakse tavaliselt vaid ookeanil orkaanide ajal.

Väiksemad teed olid kohati läbimatud ja isegi lumesahad  ei pääsenud läbi. Tuhanded majapidamised jäid elektrita ning laevaühendus Soomega katkes mõneks ajaks. Teisalt teatati, et lund tuli siiski vähe (näiteks Laupal mõõdeti 10–15 sentimeetrit), kuigi tuisk oli väga tugev. 

Novembris haruldane metsik lumetorm algas Kagu-Eestist ja levis üle Eesti. 23. novembri õhtul pööras Virumaal korraks sulale, Kundas mõõdeti kolm soojakraadi. Kuid lumesadu jätkus, kuni tsüklon hakkas järgmisel päeval Soome lahe kohal täituma.