OMA MAJA, OMA LUBA: 33aastane Kusta Toom oma esimese metsahüti juures. See põles hiljem maha.Foto: Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse fotokogu
Eesti
21. november 2020, 07:45

Tõnis Erilaiu autorikülg

Metsaelanik Kusta Toom: mees, kelle voodi rippus nööride otsas, sest hurtsik oli usse täis

„Elasin 1918. aasta hilissügisel Tartus, tookordses Näituse tänavas. Ühel varasel pühapäeva hommikul, kui lamasin alles voodis, kõlistati ukse taga. Seal seisis täitsa tundmata habemes mees, vaevalt kirjeldamisvõimalusi pakkuvais rõivais, seljas pamp, mille peal kummuli must keedupada. „Mina olen kirjanik Kusta Toom,“ tutvustas end võõras. „Ma tulin teid vaatama,““ kirjeldab Friedeber Tuglas oma esimest kohtumist vabariigi tuntuima metsaelanikuga.

Hoolimata külalise võikast välimusest ja viletsast kuulmisest, palus veel unine Tuglas Toomil sisse astuda. Too istus paar tundi kirjaniku voodi ees, rääkis katkendlikult ega võtnud pampu seljast. Toom oli just veerand tundi Saksamaalt tagasi jõudnud, kus töötas Ruhris kaevanduses. Nägu oli neegermust ning oli ilmselge, et ta polnud ennast tol aastal veel pesnud. Järgmisel aastal püüdis Toom uuesti Euroopasse rännata, kuid piirivalvurid olid ta Leedu-Läti piiril kinni pidanud, julmalt läbi peksnud ja mis kõige hullem – tema matkaseltsilise, terase ja imearmsa koerakese ära võtnud. Toomi tolleaegsetest elujuhtumitest võib lugeda tema väljaande Hääl veergudelt. Ka seda, kuidas ta oli paljajalu jäänud ning oma armsa koeraga jalgsi Tallinna ministeeriumi läinud ja looma nagi külge kotiga riputanud; kuidas üks kutsadest oli aastas kaheksa korda poeginud ja 32 kutsikat saanud, pikkadest nälgimispäevadest ja muudki. 

Edasi lugemiseks: