Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas unistus Nõmme trammist mokka läks

Loodi komisjon, mis otsustas, et trammiliini ehitamine piki Vabaduse puiesteed on hädatarvilik. See tramm tuleks ühendada Tallinna trammiga Tondil või siis luua rööbasliikluse sõlmpunkt Järvele. Sinna oleks trammi viimine odavam. 

Tondile ei käinud tramm tegelikult sel ajal üldse. Uus Eesti kirjutas, et sinna tehti peatus ja trepp alla trammide juurde alles veebruaris 1936. Varem oli raudteevalitsus väitnud, et peatuse jaoks on raudtee liialt kaldu.

Juttu jätkus pikalt, kuigi Tallinna linna ja raudteevalitsuse esindajad ei tahtnud enamasti selles osaleda. Raudteevalitsust oleks jutuajamise juurde juba sellepärast vaja läinud, et üks ettepanekutest – juhuks kui trammi ei saa – puudutas Vääna kitsarööpalise pikendamist piki Vabaduse puiesteed.

Kitsarööpalisest ei saanud asja, ega ka mitte trammist, mis oleks ühe variandi järgi sõitnud Tondilt Jannseni tänavani Kivimäel või teise variandi järgi sealt Järvele. Toona polnud Nõmme veel nii kaugele jõudnud, et raba äärest poleks Pääsküla jaama jaksatud kõndida. 

Riigivalitsus juhtis aga kähku tähelepanu sellele, et Tallinnas on trammisõit palju kallim kui sõit elektrirongil, ja jäi ikka selle juurde, et pole sinna Nõmmelegi trammi vaja. Raha ei antud ja mõte jooksis liiva.