Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas meil teatrite kasuks kinosid kiusati

Ajalehel oli selles mõttes õigus, et filmide sissevedamine oli elav (parematel aastatel toodi 317 ja rohkemgi filmi). Raha voolas riigist välja, sest omamaiseid linateoseid ju näidata peaaegu ei olnudki. Aga rahvas ei tahtnud siiski – Päewalehte tsiteerides – oma ainukesest odavamast lõbustusest ja ajaviitest ilma jääda. 

Eestis oli tol ajal kogu riigis umbes 60 kino ja ega nende arv edaspidigi poole võrra vähenenud, nagu ähvardati. Kohe skandaali alguses olid võimud kuulutanud: ei juhtu midagi, kui Tallinnas pooled kinod uksed sulgevad. Neid ongi liialt palju. Mõni pandi nüüd küll kinni, aga uusi tuli juurde. Provintsis polnud midagi sulgeda: alaliselt tegutsevaid kinosid polnud seal juba ammu, kui neid kunagi oligi. Ränd- ja koolikinod elasid edasi.

Võrdluseks: Kultuurilehe andmetel oli 1990. aastal meil koguni 625 kino ja neid hakkas iga aastaga tõesti vähemaks jääma.